Jõujooned.

Umbes nädal tagasi toimus Bondi olemuses otsustav muudatus. Ühtäkki ei olnud ta enam läbisõidul "thanks maa´m, vbl. hüppan õhtul läbi" vaid ta ei kibelenudki enam õue. Mängis ja suhtles all oma isu täis ning läks siis ülakorrusele magama.
Ja kui tavaliselt jäi kassipoiss Muri või Tibu tülinorimiskatsete peale passiivseks (heitis näiteks pikali, läks peitis ennast ära või puges pessa), siis nüüd otsustas ta ennast kehtestada (Mida tyybid togite, mina elan ka siin!).
See nägi välja umbes nii, et kui Proua Muri möödaminevale Bondile harjunud käpaliigutusega üle kaela andis, siis ei jäänud see mitte karistuseta. Seekord Bond ei pagenud vaid läks hammustas kiuslikku vanaprouat tagumikust nii, et too üllatunult käuksatas ning aknalauale pages.
Tibuga Bond maid ei jaga vaid käib tal endiselt vaimustunud ilmel kannul nagu noor Skywalker Yodal. Tibu on sellest väga kimbatuses, kuid püüab iga hinna eest väärikuse säilitada. Vahel kakleb, vahel põgeneb, vahel lepib.
Ka Härra Tibu on hiljuti millestki taibanud, et Bond ei ole mööduv nähtus ja diivani jalutsikrundist kergekäpaliselt loobumine (a la "Persse, ma lä`n minema! või "Mina SELLISTEGA koos ei maga!") ei anna midagi muud kui, et siis tuleb rõõmus Bond, sõtkub meid natuke ja võtab ise krundi üle. Tibu kasutab nüüd iga juhust, et diivanil pikali visata ja on nõus mõne aja hambad ristis isegi Bondiga seljad koos magama. Bond on selle variandiga rõõmsalt päri. Mida elult veel tahta kui Yoda targa selja taga magada saab.:)