Lumi number kaks.

Lumi tuli maha öösel vastu pühapäeva. All oli ehmjas kiht õhkõrnu helbeid ja peal veidi lumeriisi. Maa "lume" all oli hoolimata paarist miinusest täitsa sula. Ilm oli ilus, pühapäeval vilkus karget sinist taevast ja kusagil lubati hommikupoole päikestki. Käisime tol aasta kõige lühemal päeval jõululõhna jaoks kuuseoksi toomas ja kutsusime Härra Tibu ka kaasa. Tore oli vaadata mida mets kassiga teeb - viimse kui norskeni tuttavale pehmele diivanipadjale kasvas külge palju pikki küüsi, millega ta mööda oksi ronis, hüppas ja "ma olen nii metsik, nii metsik" nägu tehes puid kratsis. Jube kohe!
Oli hea päev. Ning nagu juba esimesest lausest võib järeldada, ei õnnestunud mul ka sellel nädalavahetusel rohima minna.
Ööl vastu esmaspäeva tabas Harjumaad suurem lumesadu. Mis tõi kaasa kõik need jamad, mis lumega kaasnevad. Auto oli kaetud kümnesentimeetrise lumekihiga. Mis seal ikka, muudkui pikk hari pihku ja auto puhtaks. Saku valla lumekoristajad olid tasemel, tee kuni linnani oli puhtaks aetud, aga kohe ilmnes uus jama. Minu ees Sakust väljudes tudises üks sedaan edasi 60-ga ja paistis, et seda kiirust ületada tema enam ei julgenud. Passisin tükk aega sabas, enne kui mööda õnnestus minna. Hingasin just kergendatult kui lasketiiru poolt keeras linna poole teine tudi-tudi (sedakorda maastur), kes 80 alas 50-ga minu ees linna poole tossutama hakkas. No ma ei tea. Nõutuks tegi. Suvekummid?  Žakon podlosti? Kogenematud juhid? Ka mina olin aasta tagasi nullkogemustega juht, aga sedasi pole ma maanteel kunagi veninud.
Linnas ilmnes kolmas jama. Kõik tänavad olid puhtaks ajamata. Kui Pärnu maantee oli lödiks sõidetud (ilmselt sool), siis Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe olid parimad saanikad. Hea libe, valge ja ühegi märgistuseta.