Maailm peale lõputöö ära saatmist.

Hommik algas kenasti. Printeri juhe jäi külmkapi uksele ette kui mamma sealt koera hakkliha tahtis võtta, ning ma tõmbasin selle seinast välja. Olen seda ka varem teinud ja ei saanud aru mille vastu ma siis nüüd eksisin.
Mis siis, et ma tehnikat ei mõista. Vähemalt pean lugu. Olen korduvalt alla kriipsutanud kuidas ma meie printerit armastan ja kui vajalik masin ta on, aga see ei takistanud tollel keset kõige kõvemat akšönit (aasta viimane päev, töö ära saatmiseni 4 tundi) lihtsalt rikki minemast. Kui juhtme seina tagasi panin, ei liigutanud ta enam kõrvaotsakestki ja vaatamata kõigile elustamiskatsetele jäi ka edaspidi täiesti liikumatuks.
Käivitus plaan B: võtsin läpaka õrnalt hambu ja sörkisin läbi lume tõistre tehnikat testima. Kuna kõik maailma elektroonilised masinad olid eile mind nöökida otsustanud, siis ei tundnud minu arvuti naabrite printerit ära ja sisse installida ka ei tahtnud, lõpuks, kui me teda selleks lausa sundisime, tegi ta küll installingu ära, aga tööle ikka ei hakanud. Asja deduktiivsel meetodil uurides avastasime, et olime minu läpakale kogemata vale juhtme taha torganud ja installinud osa ID-kaardi lugejast, kes ka ise samas kõike rumala näoga pealt vaatas. Tühistasime kogu tehtu ja targem meist (ei pea vist mainima, et mina see polnud)võttis mälupulga, korjas sinna printimist vajavad leheküljed ja printis läbi oma arvuti vajalikud kuus lehekülge välja. (Jiihaa, ma ei pidanudki enam püstolipoodi minema! )
Tuiasin juba tunduvalt lootusrikkamalt koju tagasi, lappasin töö kokku, toppisin kombinesooni selga ja padavai postkontori poole. Töö sai ära saadetud tervelt 15 minutit enne tähtaega.
Ärkasin äkšõnist alles eile pärastlõunal kui töö juba ammu ära saadetud ja sõbranna külla tuli. Mälusse oli ladestunud mingi imeliku välja mõeldud aia plaan koos kogu sõnalise kirjeldusega ja posu sordinimesid, mida ma varem isegi unes polnud kuulnud ning täiesti märkamatult oli minu elust kustunud terve detsembrikuu. Isegi koera polnud aega nahutada olnud. Too, nimelt, läheb õues ülbeks ja hakkab möödaminejate peale haukuma, kuigi see talle keelatud on. Nahutasin koera ära ja hakkasin maailmas ringi vaatama. Maailmal polnud väga vigagi, kuigi riiulil oli virn lugemata raamatuid, tsettide vaibad kõik tegemata, poisile lubatud maleruuduline sall alles esimese veerandi peal ja lisaks selgus, et kohe algab vana aasta ära saatmine.
Uus aasta tuli suure lumega ja 2 minutit enne silda, aga enam-vähem väärikaks ajaks saime ka ise silla peale ja õnneks oli ilutulestik ümberringi vaadeldav.
Olime silla peal ainukesed, kuigi panoraam sealt on äärmiselt muljetavaldav.
Täna avastan ilma lõputööta maailma edasi, haha, isegi lugesin raamatut ja. Koristama veel ei viitsinud hakata, aga telgede juures peaks küll korra ära käima ja kassipoegade liiva ära vahetama.
Põngerjad käivad usina tõsidusega liivakastis pissil (kuna nad midagi muud veel ei söö, siis "marmelaadi" pigistab vana kass endiselt enda tarbeks).