Öölaulupidu

Mida teevad iseseisvuvad kassipojad õhtul?
Loomulikult poevad diivanikasti magama.
Mida teeb nende ema kui tekkib igatsus oma kräunurotikeste järele?
Loomulikult hakkab laulma.
Meie tavaliselt nii sõnakehv kass, kellel on isegi kahju korralikult mjäu öelda (1 kord nädalas), see laulab nüüd öösiti nagu lõokene. "Tulge välja, lapsukesed, annan teile räimepiima ja siis me saame koos hommikuni põõnata!"
Tegelikult polegi see lõokesevõrdlus nii mööda. Kui õnnestuks kassloom meelitada mingi võlujõuga lõokese laulu järele ahvima, siis võikski see umbes nii kõladagi. Muidugi kasutab kass oma hääleskaalat ja asendab helindi "sirr" nurriga jne.
Jutt jutuks, aga öösel käib meie kass ümber voodi ja laulab. Kaks spunki istuvad diivani sees tekikotihunnikul ja mõtlevad, et küll mede mutt ikka laulab ilusti. Nad ei mõtlegi välja tulla. Hommikul on jällenägemist täitsa liigutav vaadata. "Tere, kallis ema, me NIIIIII igatsesime sind!" Haha.
Täna öösel laulupidu ei tule. Mõtlesin juba välja, mida kõike diivanikasti panna, et sinna enam ühtegi kassipoega ei mahuks.