Luua kutseeksam oli tegelikult õppepäev.

...millesse ma koos teiste "kaaskannatajatega" üle eestimaa heauskselt sisse astusin. Aktiveerusin meie õppejõu teate peale, et kes tahab võib minna ja ka kutsenimetuse kätte saada. Meilt keegi peale minu ei tahtnud.
Minu loogika töötas lihtkodaniku kombel ja tundus olevat mitte just paha mõte minna ja teha ära ka kutseeksam, eriti kui kõik ladina keel ja muu õpitu veel värskelt meeles on. Mida ei olnud, oli informatsioon. Seda ei saanud kohe kuskilt. Ei teadnud Aiandusliit suurt midagi ja ka Luua telefon esimesel korral ei vastanud. Teist korda ei proovinud, sest Räpina sessiks valmistudes polnud omalgi aega laialt käes, et põhjalikumalt informatsioonile jahti pidada ja nõnda ma maandusin 20 kraadise külmaga kell pool kaheksa Luual. Oletades endamisi, et eksam põhineb kõigel seni õpitul. Haha.
Saabusin kohale tänu armsale kaasale, kelleta see üldse võimalik poleks olnud. Ta tuli kolmapäeval Räpinasse, teleportis mu Luuale, ootas kuni eksam läbi ja viis tagasi.
Kohapeal sain teada, et eksam ei ole 4 tunnine vaid kestab hoopis kümme tundi (tegelikult kestis 11 tundi). Tema oli kogu selle aja autoga kusagil külma käes.
Info, info, info! Midagi lubati saata e-mailile, aga polnud seal miskit. Veelkord, kui ma oleksin kõike seda eelnevalt teadnud, ma poleks hakanud üldse üritama.
Tegin testi ära ja järgnevalt algas suures köetud hallis praktiline töö.
See osa oli väga hästi organiseeritud, tööriistad viimseni olemas, materjalid kõik töökoha juures. Kui trelli aku tühjaks sai, oli kastis veel kaks lisaakut, erinevad kruvid, kruviotsikud, kaks järkamissaagi, kirves, kaks käsisaagi jne. Ainult et töö, mille pidime valmis tegema koosnes kahest osast. Üks osa oli seotud teoreetiliselt ja osalt ka praktiliselt õpituga s.o. kivide paigutamine, muru külvamine jne. Teine osa oli aga puhas puusepatöö, mida ma polnud uneski näinud ja mille arvasin olevat ülepingutamise. Tuli teha valmis kaks dekoratiivset väravamoodulit. Niipalju tean ma küll, et sellist asja ei tee ka profid õues põlve otsas ja vaja ikka tööpinki, kuhu jupid kinnikruvimise ajaks saad fikseerida jne. Oleksin ka selle valmis teinud, kui oleks olnud aega...ja jõudu.
Alustasime oma tööga kastis, mis võis olla 3 X 3m Tasandasime 10 cm killustikku kasti põhjas ja tampisime kinni. Saagisime järkamissaega märjast rampraskest 100 x 100 prussist neli meetrist juppi. Mõõtsime paika ja asetasime killustikule prussid, ajasime ümbruse killustikku täis, nii, et see ulatus prussidega tasa. Tampisime, tasandasime, loodisime. Lasksime pikkade kruvidega küljelt viltu alustalade külge meetripikkused kõnniteeprussid, mis olid kunstiliselt paigutatud ja mille paikamõõtmisega me hiina piina nägime.:)
Nende vahele tuli tassida liiva. Palju. Kuniks ääreni oli 5cm vaba ruumi. Mõõtsime paika ja asetasime sellele rasked kõnniteekivid. Osadel tuli suure "kivihammustajaga" diagonaalne tükk küljest ära lõigata. Nägin kivihammustajat esimest korda, aga kuna mul on massi ja jõudu, siis ei olnud kivide kaksamine eriliseks probleemiks. Hätta jäin viimase töötunni ajal kui jõud hakkas otsa saama. Hallis liikus ringi abivalmis ja heasüdamlik meesõpetaja, kes alati kõiki aitas kui plindrisse sattusime. Kleenukesemad tüdrukud olid selle kivimasinaga ikka kõvasti hädas. Rassisin ja mõtlesin, see on mingi üldine missunderstanding, et mida kuradit me naised siin üldse teeme! Miks see eksam nii raskeks on tehtud? See on puhas meeste töö! Ma oskan ladina keelt, tunnena hästi taimi, oskan joonistada ilusaid aiaplaane, ma oskan neid valmis ehitada aga ma pole mingi kuramuse mäkaiver, kes peab põlve otsas...ok. Oma viga, et ei puistanud rohkem infot otsides allikaid läbi. Oma viga.
Meil vedas paarilisega. Teine tüdruk luges teraselt joonist ja minul olid hiljutisest majaehitusest tehnilised oskused sae, trelli ja teiste tööriistade kasutamisel. Kolm aastat tagasi oleksin ma püksi teinud, kui saag KRIIIUUUUUUH! tegi ja prussi mulle näkku tahtis lükata, no vahel kiilub miskit kinni. Hoidsin sael kõvasti "turjast" ja vandusin vaikselt, lõpuks ta enam ei puselnud.
Panime ka kõnniteekivid paika. Täitsime vahed mullaga, istutasime kaks jugapuud (Minu loogika oli neid mitte juurekangast vabastada, aga öeldi, et kui istutad, siis võiks seda teha. Teine õppejõud ütles pärast, et see oli viga, juurepall võib laiali laguneda. (Tean seda ise ka, aga seekord oli küsimus selles, kuidas komisjon tahab. Puukesed ju tuli pärast sealt jälle ära päästa. Kotis oleks seda olnud lihtsam teha. Ohjah.)kastsime. Aga selgus, et objektile tuleb külvata ka päris muru. Külvasime muru ja riibusime selle käidavate pindade vahele. Õnneks kasta ei tulnud.:)
Niisugune maastikumäng siis. Lõpetasime õhtul kell 19:00. Pool tundi test, üheksa ja pool tundi rasket füüsilist tööd ja üks tund lõunat.
Lõppkokkuvõttes olin (hoolimata üleväsimusest) rahul töökogemuse saamise üle - ma oskan nüüd sellist asja ehitada. Ja ei olnud rahul selle nn. "salastatuse" pärast, mis, usun, et juhtus ajapuudusest või kogenematusest. Kui seda juhtub lugema keegi asjasse puutuja, siis palun jagatagu järgmisel üritusel toimuva hakkava kohta täpsemat informatsiooni. Keegi ei nõua tehnilisi jooniseid (kuigi poleks paha ka need enne läbi seedida), lihtsalt oleks inimlik anda teada mida eksamil tahetakse ja kui kaua eksam kestab). Olgu mainitud, et keegi Luualt ütles, et me saatsime päev enne eksamit materjali. Mul poleks sellest kasu olnud ka siis kui see oleks kohale tulnud. Olin Räpinas viimasel sessil ja ei kanna läpakat seal kaasas. Kui koju tulin ja postkasti vaatasin, siis polnud seal mingit materjali tulnud.
Ja veel: koos minuga eksamil (üle kümne inimese, vist oli 12 või 14) rassijatest sai kutsetunnistuse ainult üks inimene. Oletan, et see võis olla see ainuke meesterahvas meie naiselikus kambas.:)
Nende tiim sai oma rajatise ka ainukesena täiesti valmis.
Niih...tegin selle läbi, oli õpetlik, müts maha nende korraldajate ees, kes oma tööd hästi tegid, aga miski ebakõla on kogu selles värgis ikkagi.
Nimetatagu, palun, asju õigete nimedega. See ei olnud kutseeksam vaid õppepäev, kus õpiti kunstilise kivi-puit aiapinna rajamist koos tislerikunsti kasutamise sugemetega. Jah, selle värava kokkukruvimiseni ma ei jõudnudki, sest aeg sai otsa.
Ja veelkord: Mulle näib, et maastikukujundajad jagunevad nn hard (kuurid, väravad, aiad maakivimüürid, kivi- ja puutööd jne) ja soft (aiaplaanid, taimede istutamine, hoolduslõikus, jne) tegijateks. Huvitav, kuidas oleks korrektne?
No EI kujuta ma ennast ette aiamajakest või aeda kokku kruvimas, mitte ei kujuta.:)