Pika sammuga kevade poole

Kukk läheb nüüd juba üsna kiiresti ja hea pika sammuga. Pärast töölt koju jõudmist on veel tükk aega valge. Ja imelisi päikesepäevi on samuti olnud. Muidugi kaasneb talvise kõrgrõhkkonnaga paratamatult pakane. Ja nõnda ongi alates veebruari teisest nädalast olnud meil siin suhteliselt jahe. Ikka -5 kuni -22 (paaril kauni päiksetõusuga varahommikul). Täna on üle hulga aja kõigest -0,8. Lumekirmet  ca 5 cm ning maa on sügavalt külmunud.
Talv kulgeb suhteliselt tubases rütmis, mida ilmestavad nädalavahetuste sööstud kinno, külla või lõunasse. No mitte nii väga sügavale, seekord käisime laupäevasel heategevusüritusel,  "Igale lapsele oma kodu", mis toimus Moostes. Võimas mõisakompleks, mis kohalike poolt korda tehtud ja kultuurikeskuseks muudetud. Oli ekskursioon mõisasse ja piki valdusi, Villakoda külastasime ja siis tagasi kontserdisaali.
Tore spontaanselt tekkinud vahepala oli ka.:)
Päriskontsert veidi venis, aga rahvas oli juba saalis. Ja kuni laval pille paigutati ning toole tõsteti võttis lapselaps Eliise otsustavalt korraldajatädi seelikuservast kinni. "Kuule, kas ma võiks ka ühe laulu laulda?" Tädi Jane tõi vabatahtliku noore artisti otse lava servale, sest mikrofoni polnud veel paika pandud. Ja siis ta laulis. Puhtal ja selgel häälel, täiesti veatult. "Meil aiaäärne tänavas." Alguses juttu ajanud saal jäi hiirvaikseks, sest siis kuulis paremini. Aplaus oli maruline ja väike artist läks väga rahulolevana lava taha.:)
Edasi tulid Flora Kammerkoor oma tuntud headuses ja Astra Lastelaulud. Viimases loos esinesid kõik koos, ka Pokumees läks pilliga lavale.
Reis lõunasse ja tagasi oli ootamatult pidulik. Välja arvatud Saku, oli kogu Eesti ohtralt üle puistatud härmatisega ning pakkus terve tee imelisi postkaardivaateid. Nagu oleks peale kontserdi veel kunstinäitusel ka käinud. Eriti kaunis oli topelthärmatise alla mattunud Tartumaa.