Võhma Juurikas 2016

Võib täitsa vabalt ka öelda, et aednike sügispidu.:) Provvad Harjumaalt Tii ja minu isikus seadsiwad korwid käewangu ja astusivad viisipärasel ajal rongi peale. Kui kohale jõudsime, siis oli laat juba täies hoos. Esialgsel pilgul tundus olevat rahvarikas, vähemalt poole rohkem osalejaid kui mullu. Ja põhjalikumal süvenemisel selgus, et ka müüjaid oli poole rohkem, sealhulgas huvitava kauba müüjaid.:)
Põnevaid priimulaid napib turul alati. Ometi leidus seekord üks selline pakkuja. Soetasin endale ühe senitundmatu priimula. Vaatasin ülejäänud kahte ka suhteliselt vesise suuga, aga kuna priimulatel on see talvitumise asi alati na kahtlane, siis rohkem ei võtnud. Kui kevadel elu sees on, siis tasub ehk ka neid teisi otsida. Vahepeal oli kogu aeg toredaid kohtumisi armsate aalujate ja sõpradega ning siis põrkusime keset platsi Heleniga. "Ahhaa, aga vaata, mis mul on!" "Oo, Minuartia verna!:)" Hea Helen oli märganud, et selline aare vedeleb müügiplatsil, viimane veel ka, tuleks mõne kiviktaimlahullu jaoks ära päästa... Kuna minu silmis oli juba haige tuli süttinud, siis polnud pikka mõtlemist - pisike veidrat okaspuud meenutav minuartia vahetas kärmelt omanikku. Äitäh, Helen!:)
Edasi olid Mõdriku armsad tegijad oma suurepärase taimevalikuga. Turult ei puudunud ka Läti kaup, neil olid nagu ikka puud-põõsad ja siilkübarad, aga täpsemalt ei uurinudki. Siis olid Tartu botaed ja minu lemmiklett tuntud headuses ja peale seda pikk rida sibullilli.
Lemmikletist lunastasin Lewisia brachicalyxi, sibullilledest kaks LA liiliat, üks neist roheka õiega ja martagoni `Sunny Morning`. Laadamelu oli korralik. Shaslõkipraadimise lõhn, kauplemishääled, iga müügikoha juures pisike järjekorrake pluss uudistajad ja ikka korralik kõva laat. Kohtumised aalujatega olid kõige toredamad.
Sellel aastal tekkis aalujate laager Kiskjasiili ja pildigalerii auto juurde. Kõik Eve viimase aja pildid olid ka väljas. Wow, kunstimüük!:).
Oh, vähemalt kolme oleks tahtnud, aga valisin ühe, selle hundiloo.
Pilt on täitsa pööraselt hea ja kõnetas valjult.
Tuli armsal moel hajameelne Aidi ja kurtis, et ta must kast on kadunud. Olin mõned minutid tagasi tõepoolest Karini platsil ühte punast üksikut kasti näinud ja mõtlesin, et see ei saanud vist olla, sest mustad kastid on tegelikult oranzid, aga Aidi oli juba läinud.
Taimejaht käis muudkui edasi, aga midagi põrutavat enam silma ei hakanud, kuni...ei, siiski - märkasin ühel väiksel lihtsal müügiplatsil huvitavalt tuttava välimusega hostat, millel potis nimi `Paisley`. "Kas see on`Lakeside Paisley Print`? " "Ei, misasja? Ei ole. Nimi on potis ju." Ok. vahel juhtub ka nii ja oli ikka küll.:)
Sedasi saingi endale tolle ammutahetud kaunitari.:)
Ilma hea Peipsi sibulata ei saanud ju kah ometi minema sõita. Mõtlesin, palju jaksaks käe otsas ära viia. Võtsin kaks kilo. Ja siis oli juba kell sealmaal, et hakkasime jaama poole nihkuma. Oligi selleks korraks jälle pidu läbi. Kummaline, et neile taimedele kõigile olid kohad olemas. Millegiga ei pidanud potikõndi (pott näpus, kuhu ma selle küll paneksin, kas siia? Ei pigem vist siia?) tegema. Rongis oli päris palju laadalisi. Need tundis selle järgi ära, et ühe või teise kandamist piilus välja rohelisi tuuste.
Hea päev, tore üritus, ilusad inimesed.:)