Aga kuidas muidu läheb?

Muidu läheb mõnusalt, ainult liiga kiiresti. Juba on läbi ka need kauaoodatud soojad ja sumedad "augustikuuõhtud" septembri esimeses pooles, kus mahlast pilgeni õun ohkega oksalt maha potsatab ja kõrvitsad raginal kilo päevas juurde võtavad...
Tõepoolest, imelised ilmad on olnud!:) Kui valgus poleks teine ja kui varjus poleks juba kargust, siis võinuks selle õndsa aja suveks küll arvata. Õhtupimedus tuleb ainult natuke liiga vara.
Sügisheleeniumid, kõrged kukeharjad ja varased krüsanteemid on täies õies. Siilkübarad on sel aastal niruvõitu kuid pongestavad täitsa kenasti õitseda. Tradeskantsia tunneb elust mõnu ja on väga ilus. Kuldne jumaliku sinisega...
Hokkaido kukeharjad õitsevad, pisikesed emajuured ja kõrvikpriimulad siin ja seal.
Tegevuskalender hakkab hä-ästi tasapisi aeglustuma. Midagi pole öelda, august ja september, eriti  alguses, ON aasta kõige tihedama päevakavaga kuud. Aiale, mis on suvel ainus tööväline harrastus, lisanduvad meehooaja lõpetamine, mesilaste siirup, moosid, seened, marjakorjamine, õunaaeg ja aeda saab vaid üle kõige selle vaid põgusalt kõõritada, et ehk ma õhtul natike silbliks ka...Aga tööl peab ju veel ka käima ja tihti on õhtuks toss väljas. Ja nii päevast päeva...
Laupäeva hommikupoolikul plaanisin paar tundi aias, sest sügisudud on osad hostad juba nii ära närutanud, et ei kannata üldse vaadata. Päikse käes on täitsa hea nokitseda, aga vilus tundub juba jahedavõitu. Laupäeva pärastlõunal oli klassikokkutulek, mille tegime niiöelda kevadise kokuka vigadeparanduseks, kuid rohkem inimesi ikka kokku ei saanud kui seitse. Sellegipoolest oli mõnus õdus õhtupoolik. Pühapäeval käisime seenel nagu kord ja kohus. Kaks ämbrit tõsiseid kupatamise seeni. Eile panin need mustsõstralehtede, mädarõika ja küüslauguga suurde purki  hapnema. Pole midagi paremat kui hapendatud seened salatis sibula ja hapukoorega...siis kui tuisud akna taga uluvad või umbes nii.
 Esmaspäeval kütsin esimest korda soemüüri soojaks. Toas kippus kõhedavõitu olema. Kassidel on mõlemil tore paks kasukas selga kasvatatud, kuid Härra Tibu magab juba augustist saati öösiti toas. Vana tark kass. Mitte kröömikestki energiat ei tohi sina raisku lasta. Ja Tibu poeb magajatele sellepärast hästi külje alla. Üldiselt on see natuke tüütu, sest läbi une peab kogu aeg ka selle väikese karvase pambuga arvestama, et talle peale ei keera vms, aga kass on kunn ja teab kõiki oma õigusi kasvõi unepealt.:)
Tore on kuidas see väike ja väärikas loom õhtuti üle diivani ääre vahib. Ma vaatan, teil on seal nii mõnus. Siis materjaliseerub ta jalutsisse, ajab hetkeks lõua ette, juhul kui...aga keegi ei ütle midagi. Ning hakkab siis kasukat rehitsema. Volkspilgud annavad mõista, et tegemist on intiimse rituaaliga ja kui me vähegi inimesed oleme, siis võiks kõnetamise ja sasimise pärastiseks jätta. Sest pererahvas kohe ei saa mitte sasimata jätta kui mingi selline pehme karvik käeulatuses on. Aga kuna elu on näidanud, et Tibu võib pahaselt minema ka minna, siis me jätame oma lemmiku rahule. Tibu sooritab kasukapesu rituaali lõpumi, kukub külili ja hakkab nurru lööma. Nüüd võib!:)
Kasside elu kulgeb rituaalist rituaali ja päevategevused on kindla korra järgi paika pandud. Katsu sa näiteks tund aega hiljem töölt koju tulla. Kohe on kass vastas ja tänitab, tänitab, tänitab...:)