Augusti lõpp, Meremaa.

Telegrammistiilis aruandepostitus vahepealsest:
Ilmajaamal on augustis raske olnud. Näide: Õhtustest uudistest võib välja lugeda, et edaspidi läheb kuivemaks ja homme on ilus päiksepaisteline ilm. Jee! Ongi seda vihma ja paksult pilves päevi viimasel ajal palju saanud. Panen õhtul pesu ka välja, mõnus. Öösel on mingi tümin, näen unes trummiparaadi, hommikul tuvastan õues paduka. Sõidan tihedas vihmas tööle, linnas voolab teedel palju vett. Kulgen mööda iga päev sõidetud trassi (kus tavaliselt ootamatusi ei ole) rataste alt paiskub paari meetri kõrgusi veelehvikuid kahele poole. Fui. Õnneks pole nii vara jalakäijaid kuigi palju liikvel. Jaa, täna on väga kuiv ilm. Kuiva ilma sadu kestab poole päevani.
Või teisalt ennustab ilmajaam jälle kuiva ja päeval nii ongi, kuid mingi väike paaritunnine padukas hiilib õhtupimedas ikkagi ligi kui inimesed juba põhku on pugenud. Pole näinud, pole olnud. Hommikul on jälle päike ja leitsak. Leitsak pole õnneks enam liiale läinud. Jääb ikka alla 20 kraadi.
Aedniku seisukohast on hea. Kastmismured on unustatud ja istutamine puhas lust. Umbrohi kasvab ka praegu õnneks väga aeglaselt.
Aiakülalisi on viimasel ajal päris palju käinud. Kõik ikka head sõbrad ja tuttavad. Kuigi ega vaadata miskit enam eriti pole, augustiks on aed üsna õievaeseks jäänud.
Ise pääsen objektile siblima umbes korra nädalas. Tööl on jätkuvalt palundra. Kodus on meehooaja kokkutõmbamine ja mingi pohlamoosi peaks ka keetma. Seened peaks hapnema panema. Talvel oleks mõnus ju.
Eile käisime kodu lähedal seenel. See on uskumatu KUI seene- ja liigirikas võib olla  üks 100 x 100m metsatukk. Ning näib, et jutt Pärtli seenepuistamise kohta peab kah täitsa paika, et siis pääle pärtlipäeva võib aga julgelt seenekorvi käevangu võtta ja metsa kõndida. Seeni oli igasuguseid. Kollased ja tuhmuvad pilvikud, puna-, kivi- ja kasepuravikud, üks liik tatikaid (ma ei orienteeru neis), metsashampinjone, kaseriisikaid, kuuseriisikaid, võiseeni, veel ca 3 sorti väiksemaid riisikaid, kitsemampleid ja ülla-ülla, leidsin esimest korda elus ka saatana kivipuraviku. Seeneraamatust on see tegelane tuttav, kuid reaalis varem näinud ei ole. Alguses ju rõõmustasime, et kenad paksud puravikud, ainult veitsa kahtlast värvi (seene jala ülemine ots on ookerkollane ja "tai" paistab vanemal seenel suisa oranzina.
Laupäevane igasuguste koduste ülesannete maraton lõpeb sellega, et me viskame umbes kella kuue paiku kõik nurka ja "ratsutame loojangusse" ära.
Meremaal on alati niisugune natuke teine reaalsus. Tähti oleks nagu rohkem ja taevas oleks nagu lähemal. Otse pea kohal kummub sädelev Linnutee. Läheduses liigub ringi kummalisi loomi, aeg-ajalt pistetakse pihku mõni koon (või pannakse see õlale, sõltub olevuse suurusest). Pimedas on kuulda tule praksumist, laulu, pillimängu, kummalist narinat, kauget kabjamüdinat ja meri, meri hingab otse selja taga. Imeline õhtu. Muinastulesid paistab veelgi, muu maailm on kusagil homses.
Saunalakas meremüha saatel uinuda oli ka lihtsalt väga ilus.
Hommik on päikseline ja klaar. Tuules aimub juba veidi sügise kargust, kuid päike teeb selle kõik tasa. Kohvetamine venib keskpäeva, räägitakse lugusid ja rannas lendleb palju kirjusid liblikaid. Venitame minekuga nii palju kui saab, aga siis enam ei saa ja sõit kodu poole algab.
Tuhat tänu lahkele pererahvale.:)
Õhtul on autopesutöökoda ja pohlamoos.