Pöörane juuli sai läbi.

Juuli wuhises nõnda mööda, et pole õieti aega kokkuvõtteidki teha olnud. Tööl on jätkuvalt korralik palundra, peale selle veel meehooaeg, moosimarjamaraton ja muud posserdamised, samas tahaks ka niisama mõnnatada või joosta, mängida ja rattaga sõita jne. ning nõnda on aia jaoks üsna vähe aega jäänud. Osa selleks suveks plaanitud projektist peenraäärte vahetamise osas on ikka veel tegemata ja liiliapeenar näeb täiesti jube välja. Aga ma mõtlen sellele sügisel, siis kui liiliasibulad tohib mullast välja võtta Siis tahaks nad üle vaadata ja peenrasse uue mulla panna.
Muidu on imeline suvi. Viimaks lõpetasid taevalised selle kuivalt mossitamise (peaaegu nädalake vihmata ja lauspilves) ning meilegi tuli reedel hea sahmakas vihma ja kastis topelt veel ka pühapäeval.
Laupäevases õhtuleitsakus tegime pisikese metsatiiru. "Tibu, tule ka!" Härra Tibu nägu "venis laiale naerule" kui sellest pokkerinäost üldse midagi välja võib lugeda. Õnnelikult lippas ta siin ja sealpool teed ning ei suutnud uskuda, et me ikka metsa läheme ja et teda ka kaasa võeti. Metsatukas möllas ta teeäärses rohus, küünistas puid, ronis tihnikutes ja kui lõpuks ära väsis, siis lasi ennast seljas tassida. Sabast tuleb kinni hoida, siis ei lööda tasakaalu hoidmiseks küüsi väga sisse.:)

Ilus tüüne juuliõhtu oli, kirju rähn kolistas männi ladvas, taevas paistis poksiva lumememme moodi pilv

ja aias alustasid õitsemist trompetliiliad ja OT hübriidid. Oh, on sääl praegu alles aroome!:)
Aga kui juulile tagasi vaadata, siis juuli oli aias selline.

Nüüd hakkavad õitsengud pisitasa vaibuma. Jah, floksid muidugi. Nad on tõesti võrratud, aga neist järgmine kord.