Härra Tibu

Oma kassilapsepõlves oli Härra Tibu väga häälekas. Vastupidiselt oma peaaegu tummale emale oli tal iga asja kohta midagi öelda ja siis veelkord, et kui me juhtumisi ei kuulnud äkki või. Kogu aeg oli mingi kurr-nurr-näu majas. "Kellesse see loom küll läinud on", ohkas vana kass käppasid kõrvadele surudes. Tibu aga laulis edasi. Nüüd on noorsand juba pooleteise aastane suur sale kassivolask, kelle pilgus on kutsikavaimustus asendunud väärikusega. Kass teab mida tahab...sellest pole midagi, et vahest tahab ta õue, kahe minuti pärast jälle tuppa ja siis jälle õue, aga ta TEAB mida ta tahab.
Tibul oli eile igav. Ta tuli köögist rahuloleval ilmel, kõht konservi täis ja...noh, et...teeks midagi. Tibu hüppas lauale kosmeetika keskele ja hakkas vatianumat ahistama, et sellel kaas pealt ära saada. (Peale vatitorude "korduvaid äratapmisi" ja põrandale laiali puistamisi hoian ma neid plastikkarbis).
"Tule sealt ära." ütlesin ma väga külma häälega.
Ta vaatas mulle häirunud päti ilmel otsa ja kangutas edasi.
"TIBUU!!!"
Ta vaatas otse silma ja tema ilmes oli midagi mässuliselt lõbusat, umbes nagu, et tahaks näha, et missa teed siis nüüd, ah?
Kui ei tohi, siis ei tohi. Kohe näed mis juhtub. Võtsin maast roosa sussi.
Ta ei katkestanud ka selle peale keelatud tegevust. Siis suss lendas ja Tibu plagas minema võidukas irve näos. Ta oli oma adrenaliini saanud.
Õues endiselt pime. Hommikul sooja 1,8, toas 15. Normaalne mai alguse ilm. Kõik ok.