Vahel on tööl niisugune "jõusaal", et õhtul kisub aeda nokitsema küll, aga lihtsalt ei jaksa. Ja ega ma siis punnita ka. Sest aed ei pea olema kohustus, paine, mure vaid koht kuhu ennast suvalisel ajal võib laadima minna. Ka rohides ja kaevates, sest igal teol on tagajärg ja aias näed oma "ökoloogilisi või mõnevõrra vähem ökoloogilisi" jalajälgi sümpaatselt ruttu. Ei pea ootama aastaid (nagu laste puhul, näiteks:).
Eile käisid lapsed "puhhiks". See tähendab seda, et nad helistavad kuskilt poole tee pealt, et kle, me tuleme ja kas teil midagi head süüa ka on ja siis tulevad ja teevad köögis puhta töö. Tegelikult on see selline vana ja tore komme kus mugimise käigus räägitakse ära ka igasugu muidujutud, mured ja uudised.
Omal ajal sai endi vanemate juures niimoodi "puhhiks" käidud ja ma mäletan, et mitte ei suutnud ära imestada, et kuidas inimestel MOOS (!) niimoodi nädalate viisi külmkapis vedeleb ja keegi ei söö. Veel uskumatum oli, et neil leidus mõnikord isegi eelmise aasta moosi.:)
Huvitav oleks teada, kas vanemad ka omal ajal "puhhiks" käisid? Igal juhul kui käisidki, vaikivad nad sellest väärikalt.
Kevad on olnud armuline - kenasti vihma, parajalt päikest ja ei ühtegi koledat öökülma. Õunapuud õitsevad ja kuna eelmine aasta oli keskmisest vähem viljakas õunaaasta, siis peaks sel aastal olema õunauputus. Saame näha.
Vihmaga mitte koonerdamise tulemusel on põlised kuivalembesed kiviktaimlataimed (mägisibulad)punsunud äratundmatuseni suureks ja ma olen tõsiselt kahtlema löönud nende kuivalembuses. Äkki peaks kõdusõnnikut ka pakkuma?:)
Ainuke, kellel pole minu aias hea, on leviisia. Mitte ei saa aru mis ta tahab. Ok, kivipragu, kas tõesti pean ma ta mingisse prakku toppima, et ta õitsema hakkaks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment