Kevadvihm

Seekord ikka see tõeline, mitte jääkristallidega pooleks.
Kaks päeva koguti üleval pilvi ja tekitati põnevust, et tuleb, ei tule, tuleb, ei tule. Eks on olnud ka paigapõuaseid kevadeid, nii, et vihma tuleb igal pool mujal, kuid mitte Sakus.
Vihm on mõnna. Piiskade uinutav rabin katusel ja samas tead, et õues kogu aeg kõike kastetakse. Väga põhjalikult. :)
Seoses vihmaga avastasin, et härra Tibu ei pühi mööda peenraid koju tulles üldse jalgu.
Et siuke lihtne ropp mees. Rõduukse juurest algab suurte poriste käppade jäljerida, mis köögi poole suundudes hägusemaks muutub ja viimaks kaob. Proua Muri juures pole ma kunagi midagi taolist täheldanud. Tema vist vihmaga üldse poris ei käigi.
Täna avanes toas kaks hiilglaslikku liiliat. Niisugune elevandiluukollase poole kalduv kahvatu ja puhas värv. Nad ei lõhna.
Järgmine avaneja on õielehel musta värvi kasutanud liiliasort. Põnev.
Eile oli suur ümberistutamise päev. Loovutan "muruniitjate ametiühingule" terve kiviktaimlataimede kolmnurga, aga enne muru külvamist tuleb taimed eest ära kolida.
Bänd loobus lavavõimalusest. Minu arust on nad täitsa lavaküpsed, aga sisemine enesekindlus on suur jõud ja seda ignoreerida pole mõistlik. Üks asi on simman käima tõmmata ja teine asi linnarahva ees püünel helitehnikaga üles astuda. Liiatigi veel kui uus Karmoska pole veel jõudnud täiesti sisse sulanduda. Oeh ja Parmupill pole Karmoskat üldse veel näinudki. Heh, kevaad!:)