Suve lõpp

Niipaljukest seda siis oligi. On jälle täiesti normaalsed ilged ilmad madala taeva ja vinge tuulega, öösiti külmetab ja hommikul sadas üksikuid räitsakaid...süda kohe laulab.
Liialt julgelt kevadele vastu kasvanud taimed püüavad maa sisse tagasi pugeda ja pisilindude pesitsuskontsert jäises hommikuahetuses jääb suhteliselt hillitsetuks. Ei mingeid ülemlaule, mida rõduuksele kuulama jääda. Lasen kassi välja ja lähen uuesti magama. Vihma loomulikult ei tule. Sooja, lõputult lõhnavat, viljastavat kevadvihma. "Mis vihma, kullakesed?", küsib taevaisa. "Teie saite oma vihma juba talvel kätte...oot, kohe ma...seda oli täpselt niipalju kui, et kakskümmend kallurikoormat iga tuhande ruudu kohta, kas oli vähe või?"
"Ei ole vähe, jumal hoidku (ei tahaks järgmisel nädalal ujudes tööle minna), öisest kondensveest täiesti piisab ja kui hästi mälu pingutada, siis ma olen sel kevadel isegi paari vihmapiiska näinud."
Kui põhjust on ka täiesti siiraks rõõmuks: Meil on väga ilus uus vaheaed ja viimaks saab aktiniidiapaarike ja veel mõned ilupõõsad oma õigele elukohale kolida.