See oli eile üks põnev üritus.
Tagantjärele oli muidugi hea naerda, et mis ja kuidas, aga paistab, et reaalis olid lood tollal palju hullemad kui me 30 aastat tagasi üldse ette kujutada oskasime. Rahva hulgas liikusid aastatel 1977-1989 kuulukad, et restoranis kuulatakse pealt mida inimesed lauas räägivad. Sosistati veel, et taldrikud on topeltpõhjaga ja mikker seal sees. Ja et riigiasutuste seinad pidavat samuti mikrofone täis olema. Haha. Olgu kuidas on nende riigimajadega, aga peab olema ikka täitsa peast loll, et tibidele topeltpõhjaga mikrofonitaldrik lauda sokutada ja kuulata mida nad seal küll ometi vadistavad. Nii arvasime meie.
Oli aegu kus käisime iga nädal korra kõrtsus tantsimas. Kõrtse oli vähe ja need olid alati rahvast täis. Irw, muuseumis saime teada, et see taldrikumikrofoni jutt ei olnudki udujutt. Ei tea kuidas muudes kõrtsudes, aga Viru Hotelli maja oli `lutikaid` kubinal täis. Lutikas nägi välja nagu sõjaväejalgratta pump, selline kopsakas 40 cm pikkune toru, mille otsas jäme jupp kaablit. "Pump" oli peidetud laeviimistluse sisse ja mikrofon toodi lauda paksu põhjaga leivataldriku sees. Aaaaa...
Mõelda vaid, et meie keskel elavad vaikselt edasi ka need eestlased, kes tollal nende vahvate asjadega täiesti aktiivselt tegelesid ja a la punased plekid põskedel hasardiga rahvavaenlasi taga ajasid. Wõdish!
Aga eile oli Linnas sünna ning sünna käigus see muuseumikülastus ja veel ka jalutuskäik vanalinnas. Viimati sai seal niimoodi oma kuus aastat tagasi promeneeritud. Oeh, me oleme Linnast TÄIESTI võõrdunud ja seda asja peaks parandama, nentisime me ühest ja teisest huvitavast kohast mööda köndides. Pikal tänaval oli põnev galerii, Kiek In De Köek`ist avanevaid bastionikäike peaks avastama minema, Oleviste kiriku torni tahaks ronida jne. Jne.
Aga täna pühendan end autosõidule ja aiatööle.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment