Emadepäev:)

Alguses on nad kohutavalt pisikesed, abitud ja...hmh...armsad.:)
Veidi veel edasi on nad ikka armsad, kuid meenutavad mõneti juba Homo Sapiensi, neil on oma tujud, miljon küsimust ja nad teevad esimesi samme maailma avastamisel. Siis on kool, lõpukell ja lapsed paiskuvad ELLU. Kes väärikalt mööda õhku astudes, kes pesast üle ääre, kes valjult hädaldades, kes kuldse deltaplaaniga... jne jne Mõni äbaram ehk jääbki pesanurka kükitama, aga neid pole palju, sest iseseisvusel on läbi aegade olnud magus seikluse maitse. Vanemad vananevad vaikselt ja eemalduvad oma tegemiste suunas. Neil hakkab kujunema oma maailm mis koosneb ...ic, enamaltjaolt neist asjadest, millega laste kõrvalt tegeleda oleks oolnud võimatu. Omavahel öeldes on see elu parim aeg.:) Vanemad "iseseisvuvad" samuti. Nad hakkavad võibolla metsikult reisima või kolivad kuskile päris karupeesse ja hakkavad uudismaad raadama, lähevad võibolla uuesti kooli või väljamaale tööle, rajavad mesila, õuna- või iluaia, võtavad endale kassi (või hobused), moodustavad punk-, rock- ja vanamuusikabände ning ka nende elul on seikluse maitse.
Lapsed saavad lapsi ja tegelevad nendega. Remondivad oma elamist, teevad muusikat, õpivad kuidas ots-otsaga välja tulla. Vahel nad helistavad ja küsivad, et "Mida ma teen, ta karjub juba kolmandat tundi järjest!" või et "Ma panin tärklise ilusti kisselli sisse, aga nüüd on siin mingid kuradi klimbid!" või, et "Ema, mulle tuleb poole tunni pärast kümme külalist, mis sööki ma jõuaks neile teha?", "Kas sul on kahekümnest prussi? Aha...ei ole...hmh, aga millega võiks veel seda auku seinas kinni panna?" jne jne.
Tore vastastikune sõltumatus ja vaikne heameel, et nad saavad hakkama.
Head emadepäeva ja kena kevadist aega!:)