Täitsin killustikku uuristatud uue peenra lõplikult mullaga ja tõin sinna kõik need, kes ei armasta, et neile vagunitäis lund korraga pähe kukub. Nurka läks katuselaviinist sandistatud (kuid vitaalne ja väga ilusa juurega) amuuri sirel, tema kõrvale talve poolt pilbastatud harilik ebajasmiin (topeltõieline) ja seni murus kiratsenud põõsasmaran `Lovely Pink`, kellele kõik kogu aeg kogemata peale astusid. Ning vahevärava kõrval on nüüd kolm aktiniidiapojukest. Kaks emast ja üks isane. Järgmine aasta tahaks mõnda juba õitsemas näha. Panin kõigile dopinguks ka kõdusõnnikut ja noorte võsude järgi otsustades peaks elu mürinal jälle käima minema.
Tipin juba teist päeva aias ringi umbes kümnekonna kiviktaimlataimega, keda pole kuskile panna. Loobuda ka ei taha. Nõmmenelk `Brilliant`, säbar kurereha, talikrüsanteemid, Forsteri kukehari, liiv-mägisibulad, roomav metsvits `Aurea`, kadakkaer jne Kuskile peab rajama väikese riba kiviktaimlat, aga kuhu?
Kare deutsia on väga hästi kodunenud, samuti oli rõõm vaadata ka kolmandat talve talvitunud ja heas konditsioonis oma seemnest kasvatatud lavendlipuhmaid. Viimaks ometi!
Peale korrapäraselt iga talv hukkunud poe omi. Vist lausa neljal talvel järjest. Nu ma olen järjekindel ka.:) Lavendel PEAB aias olema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment