Lugesin netist ühte kena lugu musta leedri olemuse ja kasutuse kohta ning sain aru, et kolmandat aastat minu aias vegeteeriv tumedaleheline viril asi ja suvega meetriseid võsusid kasvatav maitsvate marjadega ravimtaim on kaks eri asja. Tumedaleheliste dekoratiivsortidega on eestis natuke nihu läinud ja keegi on siin paljundatud külmaõrna aluse kloone. Selline `Black Beauty` on siis minul ka. Ei ta vaeseke ela ega sure, rääkimata õitsemisest või viljumisest. Peenras ei astu vähemalt keegi enam peale (oeh, no mis leeder see on, kellele saab peale astuda...samal ajal kui neist kasvatatakse mõnel pool lausa tõpratarasid :).
Lugesin blogistiilis reisikirja "Minu Pariis". Olen Pariisist küll turistina kaks korda läbi volksatanud, aga elu-olusse küll suurt tollal ei süvenenud. Sai ahmitud neid kohapeal pakutavaid muljeid muuseumide, losside, kunsti, vaadete ja parkide näol. Raamatu autor on hea sulega ja joonistab põhjaliku ülevaate eestlase elust prantsusmaa südames. Põhjala kodaniku jaoks hämmastav elukeskkond - hästi ...hmh...väikekodanlik ja bürokraatiast läbi imbunud ühiskond...maine annab sulle see millises linnaosas sa Pariisis elad. Ja kinnisvarahinnad on loomulikult megaulmelised.
Üllatab ka see, et aastal 2008 ei olnud maailmametropoli suvalises pangas veel internetiühendust ja mõnelpool kus see oligi, ei osatud seda kasutada. Samas kui tumedaverelised juurvilja- ja kalamüüjad võtsid turul leti alt makseterminali välja nagu niuhti. Iga päev oli mingi streik ja seda peeti normaalseks. Metsikud ummikud liikluses ja hea kiire rongiühendus, samuti kiire ja toimiv metroo. Sõnaline viisakus saadab prantslasi igal hetkel, ka siis kui nad metroos tipptunnil üksteist jalge alla tallavad jne jne. Ühesõnaga...minu leigest toonist võis juba vist aru saada, et raamat oli küll väga hea, aga endiselt ei ole ma mingi eriline pariisifänn.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment