Autojuhikoolitus on viimasesse staadiumi jõudnud, laupäeval istusin teooriatundides, pühapäeval läks libedasõidurajal päris asjaks. Kui teooriajutt kipub pikapeale meelest ära minema, siis seda pole küll võimalik ära unustada kuidas ma "katusele paiskunud autos" (autolaboris õnnetuse matkimine)pea alaspidi turvavöös rippusin nagu suur ploom. Ma arvan, et minu sõidustiili (flegmaatiline küülik)juures ei ole reaalis üldse võimalik katusele paiskuda kuid kui see siiski peaks juhtuma, siis suudan ma nüüd täiesti külmavereliselt turvavöö lahti teha ja aknast välja ronida. Muide, see on hämmastav kui palju liikumisruumi on kummuli oleva auto lae...hmh...all. Ratastel olevas autos on istmed ees ja sundimatu kergusega juba tagant ette ei vonkle. Pea peal olevas autos aga on see täiesti võimalik.:)
Edasi olid "ameerika mäed" või midagi umbes sama hullu. Minagi pidin kogu oma aegluse ja tasameele alla kugistama ning libeda peal väledalt roolides 40-ga "põdrast" mööda saama kui ABS ei töötanud. Siis ABS-ga, siis ühe autopoolega libedal, teisega asfaldil jne, jne, jne. Ma ei tea palju "põtru" ma tapsin ja mitu posti reaalis oleks püsti jäänud, aga lõpu poole õnnestus mõne korra ka takistusest mööda loovida. Mis kõige tähtsam, õpetaja parandas ühe mu sõiduvea ja see muutis kogu wärgi ootamatult palju lihtsamaks.
Lahkusin koolitusplatsilt sapsude võdisedes ja täiesti märja seljaga, kuid ebamäärase kindlustundega, mida varem polnud. Midagi täiesti uut.:)
Muidugi kui autosid võrrelda, siis on meie suur auto nagu aeglane pühvel võrreldes väikese ja liikuva õppeautoga.
Õhtul oli sünna ja bändikas (sedakorda täiesti luksuslik, viiuliga ja puha), aga minaisik oli nii äraväntsutatud, et jaksas vaid ühe korra plaksutada.
Tänud lahkele pererahvale...
ja et ei unustaks, Mesiohakalt tuleb KINDLASTI küsida selle tordi retsepti, mida viimasena mekkisin. See oli lihtsalt oivaline!:)
Aga õues on vihm-vihm-vihm...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment