Esimene mesi

Esimene mesi on luksus. Seda ei müüda kusagil. Vahel sõbra juures bändiproovis näiteks pakutakse...homme näiteks.:):):)
Aga nii esimest mett ei ole ka mina varem maitsta saanud. Et veel kevadisemat kui võilille oma. Lõviosas peaks see pärinema siis õitsemise järjekorras pajudelt, sinililledelt, ülastelt ja vahtralt. Maitselt on mahe, aromaatne ja tõesti senitundmatu. Sõna "sinilillemesi" kõlab muidugi küll sigailusasti, aga kui hakata tõesti eriliselt tuletama, et mida see esimene mesi võiks aroomilt ja maitselt kõige enam meenutada, siis oleks nagu paju. Pajumekk domineerib.
Mesilauudised olid kõik positiivsed, seal on eluolu mühinal käima läinud.
Aias erilisi üllatusi ei ole. Alpi epimeedium õitseb, kullerkupud kohe lähevad ja peale ümberistutamist täiesti ärasolvunud drüüas otsustas samuti esimesed õied avada. Huvi pakub peale aedatulekut kolm aastat lehti kasvatanud valge pojeng, kes nüüd tervelt kümne õienupuga ähvardab. Kas tõesti minu aias viimaks valge pojeng? Ega enne küll ei usu kui päris õied ette on näidata. Õienupud saab veel lasta ära kuivada, varremädaniku poolt pikali kukutada ja kõik need muud pojengide teada-tuntud trikid. :)
Oeh...ja lõpuks ometi load käes. Teoreetiliselt peaksin ma nüüd hakkama Hansaplantis ja Nurga Puukoolis ise käima...hmh...ja autoga tööl ja.:)
Pean selle mõttega veel harjuma. Ükskord ma sõidan niikuinii.