Kassipoeg kasvab ja avastab maailma. Õues on tore, nii tore! Eriti põnevaks läheb videviku saabudes, kus kõik meie kvartali kassipässid üles ärkavad ja omi radu pidi ringi kondama hakkavad. Sellesse seltsiellu paistab nüüd olevat lülitunud ka Sass. Sest miks muidu ei vastata kojuhüüdmise peale ei musta ega valget vaid hängitakse kuskil nurga taga edasi.
Põngerjat õue jätta ei tahaks, sest mõnikord öösel tulevad alevikku ka rebased. Eile oli lausa mure majas - kell juba 12, aga kassipoega ei kuskil. Viimases hädas ajasime Muri üles ja saatsime ta poissi otsima. Muide, see toimis: viie minuti pärast olid mõlemad kenasti rõduukse taga ja tahtsid tuppa saada.
Kuidas siis kassipoega kasvatakse? On kaks meetodit. Veenmine: vana teeb intensiivsel häälel krnäu-krr jne kuni Sass ennast vastu tahtmist püsti ajab ja küsima läheb, et jou, muti, et mis wärk nigu on?
Teine kassiema kasvatusmeetod on äärmiselt ühemõtteline. Krääkkššsšhhh-hhhh! (Jäta kohe järgi, nurjatu jõmpsikas!) ja käpp käib pläudi vastu kõrvu, sõimlev sõnum on hoolimata võõrkeelest täiesti fikseeritav. Seda kasutab emakass järeltulija silmis oma kõikumalöönud autoriteedi jalule seadmiseks.
Sass lausa jumaldab lõvi ja pühvli mängu, paraku enamasti siis kui Muri magada tahab. Võib ikka tore olla küll kui une pealt murdma hakatakse.:) Siis saab Sass jälle paar tutakat ja kobib haavunud ilmel arvutitooli peale magama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment