Tsetimaa metsas oli totaalne kevad. Sinililled juba viimase veerandi peal ja ülased täies õieehtes. Tegime võsalõikust, aga seda võis täiesti tõlgendada kõige ehtsama maastikukujundusena. Eriti kui võsast sai välja raiutud üks imeilusa võraga leinakask ja võimsad saared. All samblaroheline pinnas, sinililled ja taamal vana sammaldunud kiviaed. Mida võiks veel vaateks soovida?
No kui täiesti lõpuni mõelda, siis ma läheks tooks Rudolfi käest mõne umbrellatree ja nutipõõsa, prooviks rodosid metsa alla juurutada ja... Ühesõnaga, see paistis olevat niisuke ideaalne tuultest kaitstud koht külmaõrnade liikide katsetamiseks meie kliimas.
No vähemalt vihmavarjumändki.:)
Aga muidu oli üks võimas ja möirat-oirat päev. Mina möllasin süütajana. Igal korralikul püromaanil on korv töövahenditega (kuivad laastud, süüteklotsid, süütevedelik, tikud). Nii ka minul, aga hoolimata kõigest me esimest lõket käima ei saanud. Mahlast nõrguvate kevadiste okste põletamiseks tuleb enne maha teha ja kuumaks kütta suur "ahi", millesse siis ükshaaval materjali peale pannakse.
Teise lõkke sain tseti vihjet järgides juba märksa elujõulisema. Oli vast "loom", kargas tuulehoo kukil lausa näkku ja põletas pool tukka maha. Ic, kummastav on tunda omaenda kõrbehaisu.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment