Aed teeb ennast ise. Mõned alguses nii tagasihoidlikud ja väikesed taimed kasvavad suureks ning istuvad kehvema närvikava ja haprama kehaehitusega isenditele peale, kasvavad neist läbi või lämmatavad lihtsalt ära...kui aednik vahele ei astu. Aga igas vähegi aednikus voolab kollektsionääri verd. Ta näeb küll, et näiteks ei ole vaja sellel päiderool enelapõõsasse ronida, aga midagi ette ka ei võta, sest vastasel juhul tuleks pool roogu lihtsalt komposti visata. Ära visata on ebameeldiv. Aednik lükkab rookimisemomenti viimase võimaluseni edasi ja kõrreline ülbab edasi.
Otsustasin sel kevadel esimest korda oma vaipadega laadale minna. Kuid võtta kaasa ka aiaülejäägid. Praegu on peenraid lausa lust vaadata, sest kõik üleliigne ja silmariivav materjal on välja tõstetud ja ootab võimalust minna uude aeda. Mul polegi kunagi nii "koristatud" aeda olnud.:)
Ja viimaks ometi läks üleni õide meie kuldsõstar! Raamat ütleb, et see taim tahab täispäikest. Õigus. Poolvarjus venis ta pikaks ja ei õitsenud. Aga praeguses kasvukohas on teda lausa rõõm vaadata. Kuldsõstra võrratut aroomi tunneb kaugele, eriti vaiksetel soojadel õhtutel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment