...on peaaegu sama märkamatu kui astelpajude oma. Ühel hetkel põõsast mööda minnes märkab aednik, et näh, rohelised marjad jälle põõsa otsas, kust need siia said, sest mingeid "lopsakaid lõhnavaid õiekobaraid" siinkandis küll näha pole olnud. Aga jumala armust need viljad ju ka ei tekki. Taimede koodeks ütleb, et enne vilja peab alati olema vähemalt mingigi õis. Sel kevadel siis sattusingi peale. Isaskadakal olid okaste vahel väikesed tolmused küpressikäbikesi meenutavad isasõied. Umbes 2-3 mm pikkused. Ja maadamkadakal veidi väiksemad valkjad punga meenutavad...hmh, vist siis ka õied. Otsast oli see "õis" pisut pintseljas. Plaanisin pilti teha, aga ilm keeras vihmaseks ja homme lähen uuele katsele.
Täna oli tööde poolest hea päev.
Hommik algas uue töö üle vaatamisega. Tahaks lausa kohe alustada, sest nii huvitav projekt, aga pean lükkama selle projekti peale jaanipäeva. Kõigepealt naabrinaise aed, siis muud ilud. Ja lõppude lõpuks on ka naabrinaise aed väga huvitav ettevõtmine.
Täna avanes võimalus ometi üle hulga aja terve päev oma aias siblida. Põhiliselt tegelesin kolmele uuele aardele heade istutuskohtade otsimisega ja nende ettevalmistamisega. Sest mitte igapäev ei ole inimesel kolm topeltõielise sireli istikut, mis muldapanemist ihkavad.
Lilla panin kaevu juurde. Ajutine koeratõke (meetripikkustest puuliistudest põimaed)noore taime kaitseks sai küll naeruväärne, aga ehk see siiski homseni peab. Kaevu juures on õuekoera "aken euroopasse". Nimelt tavatseb meie peni sealtkaudu naabrite õuele jõllata ja nende kassi peale haukuda. Palju kisa - vähe villa! Pole ilus. Sulgen akna sireliprundiga. Kohe palju kenam.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment