Täna on deja vu.Paistab nagu see oleks kõik juba olnud. Ere päike tõuseb uljalt hommikul, mina teen kohvi ja kobin sellega rõdule...külmetama, sest see on nii kaif kui on juba nii soe, et saab hommikumantli väel õues kohvitada...eh, vähemalt viis minutitki. Ja sooja armastav loom minus teab, et on lootust - varsti läheb soojaks, varsti tuleb suvi. Jah, see kõik on tõesti juba olnud.
Kaks nädalat padusuve ja siis öökülmad - ei ole aus. Täna öösel aias veel miinusesse ei kukkunud, aga neli kraadi on vastikult jahe.
Laupäevane laat jättis sümpaatse mulje. Huvitav kogemus korra ka nn "teisel pool letti" seista ja kaupa tutvustada. Masu vari lasus laadal ikka täitsa korralikult. Ah, mis neid lilli...küsiti hoopis rabarberit, piparmünti, melissi, aedvaarikat ja teisi praktilisi asju. Imestasin ise ka, et kas siis kõik müüjad on Türi laadale pannud? Aga näis küll sedamoodi.:)
Siis tuli e, arreteeris meid ja viis ära Meremaale. Issand kui hea, kui inimesel on sõbrad!:)
Sest muidu ei taipa ta aega maha võtta. Ja nii meeletult hea oli sõita...hmh...loojangusse või umbes selles laadis. Kuigi päike oli veel suures kõrges kui me kohale jõudsime. Meremaa pere oli merel (nägine kahte väikest purjelaua purje lahel ulpimas) ja meid võtsid vastu kaks suurt halli iirlast. Imelised koerad - nõtked, hallid ja vaiksed nagu vari. Nuusutati, uuriti ja peeti eemalt silmas, aga päris ligi tuldi alles järgmisel päeval. Hmh...väga suured ja rasked käpad, kui paneb ikka sülle, siis võtad ja vaatad kohe lähedalt, et jeerum, kas võib olla olemas nii suuri käppi.:)
No miks ei või kui koera selg ulatus mulle nabani.
Õhtul oli käre saun ja sääselõke koos karvikute etenduse ning hingematvalt ilusa merevaatega. Ja mõnus äratundmine, et mitte ainult kassid vaid ka hobused ülemeelikuks muutuvad ja "etendust" teevad, kui külalised majas.:)
Siis pisike levrett, oh...ja hiirvaikselt nurruv siiami-pärsia-angoorakass, kes elas toas oma vaikset elu ning suhtus minu tohutusse huvisse tema kassiisiku vastu sügavat sisemist tarkust kiirates...hmh, nagu see kasside puhul ikka vahel tundub. Või kas ikka ainult tundub?:)
Hommikul magasime kuni öine vihm üle läks ja verandal hakati päikse väljatuleku auks võilillepilli mängima. Need olid kaks väikest almandiini, kes olid kusagil kuulnud maanteelõikuri multika tunnushüüdu ja sellest oma hümni teinud. Või pigem vastupidi.:)
Ilus pikk nädalavahetus koos tõelise puhkusega sügaval kevades. Suur tänu e-le ja lahkele Meremaa pererahvale.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment