Aednik on katsetaja, aed on labor ja mis meie karmi kliimaga aias püsima jääb, seda võib teistelegi soojalt soovitada. Külmaõrnaks tituleeritud Hokkaido kukehari kannatas isegi äsjaistutatuna välja miinus 23 ilma lumeta ja talvised paksud lumeliustikud. Tema liigitaksin täiesti julgelt vastupidavate taimede hulka, rääkigu kirjasõna mis tahab.
Viali priimula ei kannata midagi (kõik vastab tõele) ja läks talvel taimede jumala juurde. Leviisia ei ole vastupidiselt kirjasõnale üldse pirtsakas olevus ja hoolimata paduvihmasest sügisest paistab talle meil väga meeldivat.
Vastupidiselt ootustele läks aga sel talvel välja punane päevakübar. Taim oli 3-4 aastat vana, kas tõesti lühiealine?
Ka kuuldused kanada kuuse `Conica` pirtsakuse kohta ei vasta tõele. Tulla näärikuusena, vireleda potiseisus kevadeni ja alles siis mulda. Veel suvel arvasin, et ega tema vist kaua kesta. Nüüd enam nii ei arva, sest isegi tühjaks kuivanud külg on ilusti täis kasvanud.
Irw, igaaastane "himurada" aktiniidia ümber on kasside poolt jälle kõvaks tallatud. Taim kisub neid sama jõuga ligi mis palderjangi. Paar korda aastas kobestan, aga paistab olevat lootusetult püsiv nähtus. Peaks istutama aktiniidia koera territooriumile. Muidugi nii, et tallamise ja kraapimise eest korralikult kaitstud...sest mine isahane tea.:)
Potti külvatud püsikud on viletsad. Kahtlustan, et asi on õhuniiskuses. Plaanin neid õue klaasi alla istutada. Toas pole väikesed taimed ennast kunagi hästi tundnud. Paistab, et on liiga kuiv.
Ainukesena näivad teistest tugevamad olevat pisikesed amorfad.
Kevad võtab maad, kerapriimula avas õied ja kaskedel on roheline vina ümber.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment