Kahepäevane pöörane reis Lõunasse

Reedene päev algas palavikuliste ettevalmistustega. Nimekirjade lappamine, taimede potistamine jne. Viimasel hetkel veel äkksööst poodi ja siis oli juba Tii auto kohal. Kui pagasnik avanes, rullus sealt vabaneva ohkega lugematuid oksi, rootse, kõrsi ja lehti, kuid sinna pidi veel ka minu 4 kasti ära mahtuma. Koorem tuli koost lahti võtta ja uuesti jälle paika laduda. Kõik mahtus. Tagaistmel muidugi ka kraam maast laeni ja reisija Futu. Sõit algas.
Ei läinudki palju aega kui jõudsime Tartu külje alla. Esimene peatus oli Aiasõbras. Millised ilusad taimed seal olid! Komistasin tagasihoidlikult ühe vastupandamatu hõlmikpuu otsa ja autosse lisandus veel üks suur kast Tii varem tellitud kraamiga. Mahutumise ime kordus. Pagasik tuli jälle ümber laduda kuid sedakorda pidi 2 suuremat taimepotti ka jalgade juurde võtma. Kihutasime Togrami valduste poole. Mida sügavamale lõunasse, seda kõrgemaks lähevad metsad ja kruusasemaks ning kitsamaks teed. Togram elab väga ilusa koha peal. Sadade aakrite viisi puutumatut loodust ümberringi. Isegi lähimad põllud on väikesed ja hubased. Ideaalne koht mesila püsti panekuks, muide.:)
Suur uhke  majapidamine ning kõik väga korras. Ja lilled...Terve minu krundi jagu lillepeenraid veel ogoroodinale, kasvuhoonetele ja sibula-kartulimaale lisaks. Ilus põneva perspektiiviga talukoht suure õue, kõrvalhoonete ja vanade maakivist tallimüüridega. Noored on tublid. Kuidas nad küll jõuavad kõike seda hallata...
Õhtu edenes ja me tahtsime enne pimedat ööbimispaika jõuda. Jälle teele.
Rahmeldaja juures nautis rahvas juba õdusat õuelauda ja me lisandusime sujuvalt. Taimed pääsesid pagasnikust murule hingama ning samas toimus ka esimene taimevahetus. Midagi läks ära ja midagi tuli juurde, kuid mingi mahuvahetus ikka justnagu oli, et pagasnikus hästi vähe lahedamaks läks.
Hea soe õhtu oli väljas istumiseks ja juttu jätkus poole ööni.
Hommikul kohe aeda vaatama. Rahmeldaja pisikeste puude põllust oli paari aastaga saanud suurte puude põld ja aias oli uusi ilusaid kohti juures, kuid oma lemmikhosta (`Liberty`) tunnen ma isegi une pealt ära ja kivila servas kasvavad värvilised põõsad rabasid ootamatu iluga. Mõneti oli natuke kõhe vaadata KUI suureks võib üks keskmist kasvu hosta kasvada (ja eks see seisa mul kõik veel ees), aga samas olid need suured võimsad puhmikud ka väga ilusad. Kohe hommikul avanes terrassiaknast imeline vaade neile hostadele ja eemal troonivale "aiamajakesele" (seal võiks olla täitsa päris aiamajake, selline ümber tugipostide keerduvate roniroosidega), sest rooside eest ei ole meist keegi kaitsrud, ohjah.:) 
Liiliad ruulisid. Nii palju vorme ja värve!
Võimsad lilleelamused veel silma ees, startisime mõistlikul ajal, et jõuda enne Muhedike aeda ära käia Järvseljal.
Kui Kristiine Aiakeskus on lõunamaalaste seas hästi hinnatud koht, siis põhjalaste Meka on jälle SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna taimepood.
Hea koht, julgen soovitada: http://jarvselja.ee/pood/
Ma ütleksin, et täiesti õigustatult, sest meil läks seal täitsa korralikult lappama. Kui Tii rullatas okaspuude vahel, siis mina leidsin kolm varast madalat puhtavärvilist floksi, kaks huvitavat lauku, täiesti vastupandamatu korea vahtra pojukese ning hariliku kuuse `Vermont Gold`.
Ka Tiil oli mitu kasti kraami ning esimest korda muutus Juht natuke murelikuks ja pakkimine võttis kauem aega, aga mingi ime läbi mahtus ka see kõik ära. Ülejäänud reis Pangodi poole kulges sulnis floksilõhnas.
Nii harva Lõunamaal viibides ei saa ju ometi Muhedike juures käimata jätta.:)
Muhedike aia avarus lummab mind iga kord ja Anni tehtud Maaema kuju sobib nõlvale nagu oleks ta seal alati olnud. Nägime oma silmaga ka ise tulnud orhidee ära. Tegelikult on see koht ju puisniit, neid võiks seal rohkemgi olla. See emataim päris kindlasti külvab.
Metsaaia turbapätsid olid kaunilt roheliseks sammaldunud ja sõnajalad ohtrasti igasuguseid seemikuid teinud. Kui aias midagi ilusat hakkama on pandud, siis kooslused teevad peenviimistluse ise. Kalad hullasid tiigis nagu kutsikad. Tore komme on neil veepinnale tulla ja suuga mopsuvat häält teha. Pole ikka päris tavalised kalad, oli tunne nagu suhtleksid omal moel.
Muhedike juurest polnud enam Aidi juurde palju maad. On tõepoolest väga eriline koht. Rääkimata sellest mis pererahvas seal paari aastaga ära on jõudnud teha. Aga pildid ei anna paljut edasi. Minu üllatuseks paiknes järveke all maalilise oru põhjas ja krunt ei olnud üldse tasase maa peal, nagu ma seni ette kujutasin. Ilus ja põneva maastikuga koht. Ja need vanad palk- ja savimajad...
Rahvas laekus enam-vähem ühel ajal ja taimevahetus läks täiel tuuril käima. See on kokkutulekute juures selline tore umbes tund aega kus umbes 30 inimest kõnnivad segiläbi ringi, potikesed, kotikesed, vitsikud-nätsikud näpus ja otsivad sihtmärki. Lõpuks olid kõik taimed uue omaniku leidnud ja pidulik lõuna võis alata. Perenaine oli katnud uhke pika laua aita. Peale sööki oli aiaekskursioon. Ogoroodina ja roosipõõsad ja lillepeenrad. Ning mägimänni okste vahel jälle üks Anni tehtud puuskulptuur - haldjas, kel olid tiivad ja võibolla ka saba ning kes unistavalt ülespoole vaatas nagu läheks kohe lendu.
Tädi Tötsu vaatas kogu seda sagimist stoiliselt trepi pealt kõrvalt ja ei liigutanud kõrvagi. Aga majakass liikus koos aiaekskursiooniga ringi ja üritas äärmistelt külalistelt vaiksel näul küsida, et kuulge, mis ometi toimub täna siin minu territooriumil.
Aidi juures pakkisime osa kraami Suvelillekese autosse ja võtsime peale teise reisija kuni Põltsamaani. Ka seal toimus väike traditsiooniline aiaekskursioon. Jaana pisike tiik vesiroosiga oli muljetavaldav. See oli väiksem kui ruutmeeter kuid täitsa toimis. Väga ilusad pisikesed vesiroosid...Võibolla ma peaksin ka midagi taolist tulevikus katsetama. Pärast pojenge ja roosivaimustust, ma mõtlen. Lihtsalt nii ilus oli.:)
Teel koju vaatasime puhtast inertsist veel ühe Võrtsjärve äärse liiliafänni aeda. Oli täitsa omapärane. Ideaalsed muruplatsid, mõned suvelilleamplid ja suvelillepeenrad ning kümnete liiliasortide sajad veatud õied pika-pikas ringpeenras ümber maja. Üks kord aastas kuu aega väga võimas lillekanonaad ja palju värve ning siis jälle rahu aias.
Aga aasta tippsündmus sai läbi, pikk reis, palju muljeid...
Tänan kõiki asjaosalisi. Te olete imelised!:)