Jõe ääres õitseb põldsinep. Mitte niisama muuseas, vaid nagu Elüüseumi väljade alguses...ja see lõhn, imbumas maailma igasse poori. Ning nõnda palju jumalikku mahekollast! Aleviku vahel puhub rambe kollaselõhnaline tuul ning kõik mesilased on aroomist hullunud.
Ahjus vuhiseb tuli, kõõlun uksel ja vaatan jõge. Mõttetu pärastlõuna. Vaikelu. Jõel ei toimu peale voolamise midagi.
Auklikku rada mööda läheneb jalgratast käekõrval lükates vana hipi. Hall hobusesaba, päiksest pleekinud teksavest ja tuunitud jalgratas, tema oma hääletu Harley Davidson. Hipi möödub, tema samm on natuke õllene ja rattakorvist (kulunud kuid stiilsest) kostab tasane hinge rebestav kitarrisoolo. Midagi a la Jimmy Hendriks stiilis...umbes, et mees on põlvili pimedal laval ja mängib nagu saatan...põleva kitarriga.
Jalgrattaga vana edev hipi õitseva põldsinepi taustal, kange suvi südames ja see kitarrisoolo...UHH!
Inimesel on rumal komme fotokat mitte kaasas kanda...ümisen ma mõttes. KUI hea pildi oleks praegu võibolla saanud... samas, kuidas sa ikka täitsa lambist võõraid taate pildistama kukud...ja musa poleks ka peale jäänud, lohutan ma ennast.
Aga siis on jälle ainult jõgi ja rohkem kedagi huvitavat sellel pärastlõunal enam mööda ei lähe.
Õhtul kodus on kassid vastas nagu kaks innukasilmset koduhaldjat ja Härra Tibu materjaliseerub aiapostile, et Pokumehega ninad kokku lüüa. Pokumehe nina lausa ragiseb, sest nii hea meel on Tibul.
Iirised puhkevad pikaldaselt. Juba eile käisin kaemas, et kas juba on, ei olnud. Teistel juba on.
Küll aga õnnestus ära näha kõrreliselehise iirise kaks õit. Keegi raamatukirjutaja on neid kirjeldanud nagu ploomikarva õisi. Kui see on ploom, siis olen mina rootsi kunn. Lehtede vahelt vaatas vastu kaks täiesti troopilise välimusega koolibrikirjut õit, mis suisa särasid värvidest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment