Vihmapüha

Eile õhtul polnud õues midagi teha, sest vihma sadas lahinal. Pugesin põhku ja proovisin "Elevanditalitajate lapsed" lõpuni lugeda, kuid see raamat on ikka nii naljakas, et ma ei suutnud. Umbes nagu mister Bean - mõistusega saad aru, et inimene on üritanud nalja teha, aga vaikselt läheb lugejal olemine aina kurvemaks ja kurvemaks. Ma ei tea, Peter Hoeg on liiga hea sulemeister, et tolle kummalise pratchettlusega  lihtsalt bambusse panna. Võimalik, et see on tal isegi taotluslik...lugeja ajusid nikastada oskab ta meisterlikult, sest "Vaikne tüdruk" ja "Preili Smilla lumetaju" olid tekstivaldamise poolest tõelised shedöövrid. Nojah, ikka ja jälle tulen ma selle laetud teksti juurde tagasi. Aga kui keegi midagi nii kohutavalt hästi teeb, siis lihtsalt ei saa mainimata mööda minna.
Panin lõpuks selle jubedalt naljaka (otseses mõttes) raamatu käest ja otsustasin natuke põõnata. Aga kui sa ei ela täiesti juhuslikult just päris üksi, siis peab ka teistega arvestama. Mingi hetk keset põõnakut sain aru, et härra Tibu istub taktitundeliselt padja kõrval ja ootab. Kuna mul polnud mingit isu kööki konservi avama liduda siis otsustasin magajat edasi teeselda. Muidugi naiivne tegu, sest oma kassi  ei peta.:) 
Knrrh? (sa oled ärkvel?)
Ei ole! Ja ma keerasin talle täiesti ühemõtteliselt selja.
Knrrr:..(sa oled, ma tean)
Ta volksas üle minu, et alustada mu maise kesta elustamisega. Lasksin ennast seekord "täie raha eest" äratada, sest kui see ei toimu öösel kell kolm, siis on see üks tore komejant.
Põsepai, vurrud näkku, käpp pannakse käele, lastakse küüntel laskuda nahani ja siis tõmmatakse tagasi, see akupunktuur on tal uus nipp. Aga ikka niimoodi taktitundeliselt ja leebelt. Õigus, sest elu on õpetanud, et makkuhüppamine lõpeb mitte konservi vaid väljaviskamisega. :)
Lõpuks hakkas Härra Tibu lootust kaotama ja kalpsas diivanilauale, et sealt hakata asju maha kukutama. Siis ma tõusin üles küll. Oi seda kassi laia naeratust!:)