Et näugamite toidulaud väga üksluiseks ei muutuks, tõi peremees poest koju Kite-Kati kalaga variandi. Õnneks oli see väikses purgis, sest kassid kiikasid korra kaussi pandut ja hakkasid siis üksteise võidu kehakeeles karjuma, et me neile süüa annaksime. Me ei andnud. Misse olgu, kõigepealt söödagu kauss tühjaks ja siis vaatame. Vaadatigi. Proua Muri tegi ennast väga armsaks, pehmeks ja suuresilmaliseks ning jäi igal pool jalgu. Härra Tibu üritas jälle kõiki enda moosimisnippe (vali nurrumine, kraeks tulemine, käpaga tühja lauaääre kobamine, et äkki jääb midagi küünte vahele), siis läks ta krõbinapaki juurde ja hakkas käpaga selle avas koukima, sai ühe kätte ja sõi raginal ära...näete kui näljas ma olen, aga siin majas ju kassidest keegi ei hooli.
Proua Muri murdus esimesena. Vaatas, et midagi muud ikka ei anta, sibas kausi juurde, kuukas selle tühjaks ja läks ära magama nagu asjaoludega kergesti kohanev kass kunagi. Härra Tibu kohmitses veel veidi krõbinapaki kallal ja küsis siis õue. Õhtul on etenduse teine osa, sest pool konservi jäi veel järgi.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment