Elu on lill!

Sain tsümbiidiumi osas veidi süvakoolitust ja söandan nüüd asja kallale asuda. Lill ei näi praegugi rahulolematuna, kuid nädalavahetusel istutan ta ümber uude potti kus on ruumi kasvada. Kui jutud selle liigi suurusest ei ole liialdus, siis peaks talle sellest "ämmergust" umbes kaheks aastaks piisama. Teised orhideed on kevadega kohanenud, orhideelas valitseb asjalik nohisev kasvurahu, mingeid välkkiireid õievarsi või õhujuuri pole enam täheldanud. Ontsiidiumil on korralikud juurejupid all ja uus bulbi küünitab leheotstega juba üle kasvutopsiku ääre. Järgmine kevad võib äkki ehk hakata õisigi ootama. :)
Nüüd on selge, et sinikäpp vindub. Pakun talle katseks tsümbiidiumile segatud kasvusubstraati, sest halvemaks asi niikuinii minna ei saa. Praegu on tal selline nägu peas nagu poleks üldse süüa saanud ja koht ka ei meeldi. Ja üldse miski ei meeldi.
Eile käisime Meriväljal ära toomas näsiniinepõõsast, mille käigus ühes kurvis suur ämber mulda pagasnikus ümber läks, aga sellest ei tahaks ma pikemalt rääkida. :)Aiast kust me näsiniine tõime, tahaks küll rääkida. Ei oskagi midagi paremat kellegile soovida, kes uude kohta elama kolib, kui niisugust üle keskmise liigirikast aeda avastamiseks. Nagu aaretekamber! Ilusad suured taimed, midagi pole vaja pisikesest juurekribalast suureks aretada. Kõik kohe suurena olemas ja mida kõike seal ka polnud! Rääkimata kevadlilledest, mis juba ära õitsenud. Ühe keskmist kasvu põõsa määramisega jäin lausa jänni.
Koduõues on paras dzungel. Väga lopsakad lehed, varred, õiepilgar. Võrkaed lausa ägiseb aktiniidia lehemassi raskuse all ja ma kaalun täiesti tõsiselt sinna mingi rauast tugipergulo aretada, sest muidu vajub ta koos aiaga ühel kenal päeval ümber.
Õitsele puhkes inkarvillea, aga kuna ta on üks madalam sort ja kannab ohtra külvikiiksu tõttu pigem pinnakattetaime rolli, siis ole ka tema õied suursündmus vaid sujuv sissejuhatus suvesse. Tõmmu kellukas õitseb, kuid lapike on veel liiga väike, et vormi ja värvi kooskõlaga rabada. Nädala sees tuli suur puhmik ilusat kollast priimulat ja roosasid metstulpe. Middendorfi päevaliilia on imekaunis. Käin iga päev imetlemas. Millegipärast leidub teda praegustes aedades nii harva. Püüan edaspisi seda viga parandada.:)
 Värd-ebajasmiin on kolme suvega kasvanud kahemeetriseks. Kõige pisemal kõige suurem juurdekasv? Jah, nii ongi. Ebajasmiinid "Virginal" ja "Aurea" on hoolimata hobusesõnnikust kasvus palju aeglasemad.
Tagaaias niiskemasse mulda kolitud hostad näitavad oma tippvormi. Oma osa on selles ka soojal ja armulisel kevadel. Jaheduseperiood sai läbi, öökülmani asi meie aias ei läinudki. Plaanin täna priimulatited avamaale istutada ja üldse...elu on lill.:)