Metsaelanikud

Iga aiahooliku peenardel leiab koha ka mõni eestimaa looduses metsikult kasvav taim. Loomulikult ei ela nad üldse kõik metsas ja tegu on väga kirju seltskonnaga kuid üks tore ühine nimetaja on neil küll. Nad on elujõulised ja nendega on vähe hoolt. Kui ei ole tegu just mõne invasiivliigiga keda mööda aeda taga peab ajama.
Vahel on see kasvamise metamorfoos ikka hästi võimas.
Hommikuti pisitaimi kastes olen viimasel ajal hakanud silmitsi sattuma ühe taime aina pikemaks sirguvate õievartega. Tema on suureõieline kellukas, kelle ma eelmine suvi mesilamaa metsast 20 cm pikkusena leidsin. Vireles lepajuure peal, aga oli ühe kelluka lahti ajanud ja üritas teist. Tõin ta koju, istutasin mulda ja...unustasin. Sel kevadel andis tükk aega mõistatada, mis pealsed need küll olla võiksid. (Sellepärast on kevadised rohimised ülimalt delikaatsed asjad.:)
Nüüd on tal hulgim hiiglapikki õievarsi ja see kõik sebiti valmis ühe pooliku suve ja sügisega, sest sel kevadel alustas ta madalstardist juba metsiku jõuga. Ma ei pea isegi muretsema, et kas söödav kuslapuu võiks teda ahistama hakata või ta jalamil lokkav iminõges tüütuks osutuda, sest ta kasvab neist nii mööda ja läbi, et lausa rõõm vaadata.
Aeda toodud kullerkupud tahavad poolvarju, niiskemat kasvukohta ja rahu. Söandasin sügisel seitsme aastaga hiigelsuureks paisunud kullerkupumätta neljaks tükeldada, et saada "kullerkupuaasa", aga tema on siiamaani suhteliselt solvunud ja õitseb "kah kuidagi".
Heameel on eelmisel suvel aeda toodud kollase ängelheina üle, kes on lursslille naabruses poolvarjus kenasti kohanenud ja õienuppe näitab
Nõmme-liivateest pole vaja vist rääkida, tema saab alati ise hakkama.
Väga nauditav olevus on lõhnav madar. Vaikselt laiendab ta mõnes varjulises või poolvarjulises põõsaaluses oma ilusa lehestruktuuriga mätast ning õitseb ja lõhnab. Minu meelest on tal märkimisväärselt pikk õitseaeg, sest mai alguses ta alustas ja tema valge õiesäbru läheb suve poole aina võimsamaks.
Harilik sinilill tahab niiskemat mulda ja poolvarju. Peale massilist õitsemist (ka see taim oskab kompostmullast lugu pidada) sebib ta endale ilusa helerohelise leheroseti ja on hiljem meeleldi nõus mattuma hostade lopsakate lehtede varju.
Kirju liilia ei taha, et teda ei torgitaks. Eriti kevadel. Tõstsin suure pesa sibulaid kevadel ümber, sest need jäid jugapuule ette. Nüüd on hea kui mõni neist üldse õitseda suvatseb.
Harilik näsiniin on kergesti kodustatav. Piisab paari punase marja maha külvamisest ja aias on olemas näsiniin. Tõin Merivälja lahke perenaise juurest ära just sellised näsiniined kus kuus-seitse seemikut üksteise kõrval ennast kenasti tundsid ja ilusa põõsa moodustasid. Muide, lauspäikeses ja suhteliselt liivases mullas.
Karulauk on nõustunud minu aias elama, aga hullust lopsakusest ei maksa esialgu unistadagi. Võibolla ehk siis kui õunapuu kasvab ja varju hakkab andma.