Soojalaine võilillede massilise õitsemise ajal koos ilusate ilmadega andis mummidele võimaluse kõik see võililleõnnistus tarusse tassida. Järgnenud vihmane ja jahedavõitu juuni võinuks olla või mitte olla, kuid paar magasinitäit seda oivalist kuldset fluidumit oli juba talletatud. Imeline maitse, deja vu kaugetest kuuekümnendatest...võilillemesi.:)
Aiaski on kõik teistmoodi. Leebe päikesepaistega vaheldunud vihmad on maapinna kevadest saadik ideaalselt ära kastnud ja oma tippvorvi näitavad ka sellised lilled, kes varem suhteliselt tagasihoidlikult esinenud on. Väga õierohkelt eksponeerivad sel suvel end rodgersia ja ussitatar. Tõnnike on imeilus. Lursslill on lausa gigantseks sirgunud. Kukeharjad pole kunagi nii võimsad olnud ja mõned liiliad on aednikust pikemad. Seni on suved olnud kuumad ja vihmavaesed. Aedniku antud kastmisveest piisas pigem ellujäämiseks kui hiilgevormi saavutamiseks. Nüüd aina vaata ja imesta. Hostad on nagu ei kunagi varem, nõmme-liivatee eelistab kindlalt vihmasemaid suvesid, sest nii võimsat edasiroomamist ja paksu õiekasukat ei olegi nad varem näidanud. Täna läksid õitsema ebajasmiin `Aurea`, esimene nimetu liilia (juhusibul paraadpeenras) ja hiiglasliku õiega alustas tradeskantsia.
Aina kõrgemaks ja võimsamaks paisuv liiliapeenar ei vasta minu ettekujutusele (hoolikalt vahet hoides maha pandud sibulad) ja näeb välja nagu suur rahvakogunemine - ühes kohas on kõik summas koos ja teisalt paistab kasutamata maad. Kõike seda saab korrigeerida alles sügisel. Ka on mul väikesi kahtlusi, et üht ja teist on mingil põhjusel kaduma läinud. Eks ta üks suur katsetus olegi, et kes tahab ja kes ei taha. Lahkunuid asendama küll ei hakka. Sibulasöödikuid ei paista aias õnneks olevat. Kas tõesti külmapelglikud?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment