Varjus pluss 19 ja päikese käes suisa soe. Kõik vihmast läbileotatu taheneb, muheneb ja ehk tuleb päiksega aeda ka sügisvärve.
Tegelikult on septembri lõpp aedniku jaoks pisut nagu tõehetk. Et taaskord veenduda selles, et osa hostasid paraadpeenras sätib ennast talvereziimi juba sügisvihmade ajal ja nad näevad siis välja nagu oleks öökülma saanud, et ka madalad astrid on invasiivliik ja tuleb päikselisest liiliapeenrast järgmisel kevadel kuskile mujale päiksepaistele istutada, et üheaastased lilled on siiski üks mõttetu nuhtlus (jah, just see heinasao mõõtu kasvanud lillhernes), et aktiniidia ei ole enam ilus kui ta lehed maha on lasknud ja ei sobi selle koha peale kus ta praegu on, et liiliapeenar on hetkel täiesti must ja vajaks mingeid pinnakatjaid (täpiline iminõges), kellest liiliad ja kevadkrookused vajadusel läbi mahuksid kasvama, et suvel hoogsalt kasvama hakanud must leeder ei mõtlegi puituda ja külm võtab ta sedasi jälle ära, et jaapani ebaküdoonia ei sobi levihimu pärast püsikute peenrasse rohkem kui üheks suveks, et sügisesi õitsejaid võiks rikkalikumalt olla (paar krüsanteemi, kukehari Iceberg ja palju kaunist sügislille), et mugulaskleepjas vihkab liigniisket pinnast ja viimane aeg on leida talle soe kuiv koht jne jne. Aga on ka positiivseid uudiseid nagu näiteks need, et kevadel kirendab aed igasuguste priimulate õitest, et karukella seemned on idanenud ja neile meeldib seal, et aias on nüüd olemas ka kolmiklill, et brunnera on külvanud sordiehtsaid poegi (Mr. Morse), et kare deutsia ja värd-ebajasmiin kavatsevad järgmisel aastal massiliselt õitseda ja et kuusehekk on meeldivalt tihedaks kasvanud.
Tegelikult jätkub vegetatsiooniperioodi (ja rohimist:) veel kuni poolteiseks kuuks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment