Enne kui hostad siloks saavad

Avastasin mõnede hostade juures ühe sügisese kolekäitumise - sinihall hosta `Halcyon`, tokudama hosta `Tokudama Flavocircinalis`, Òn Stage´, minihosta, `Sagae` ja `Sun Power` ei tunne septembrist enam rõõmu ja nende leheservad kolletuvad juba augusti lõpus. Eelmisel aastal tõstsin mõne neist augusti lõpul ümber ja arvasin, et kahjustused olid ümberistutusstressist, paraku aga mitte. Seevastu on septembris väga ilusad imekaunis `June`, suur püstine `Krossa Regal`, värvikirev `Orange Marmalade`, väljapeetud `Frosted Dimples`, pilkupüüdev `Patriot` ja veidravõitu `Praying Hands`.
Hostade leheilule sekundeerivad kukeharjad, sest on saabunud kukeharjade ajastu.
Paraadpeenra esiotsas särab külmlilla Hokkaido kukehari `Lidakense` ja tagapool `Herbstfreude`. Vahepeal on neli-viis kaunimat kukeharjasorti, kuid õige välimuse saavutab niisugune ühevarreline istik siiski alles kolme aasta pärast. Mul kiiret pole.:)
Vahepeal on siis jahedatooniline `Matrona`, vapustava välimusega valgekirju `Frosty Morn`, Sieboldi kukehari `Mediovariegatum`ja üks väga tume punane seni nimetu kukehari.
Veiste südamerohi oli ka tärganud. Tegu ei ole põllutaimega vaid juba veidi kultiveeritud isendiga. Ma ei ole midagi nii humoorikat näinud. Umbes minupikkune äärmiselt püstine väga kõvade vartega absoluutselt mittelamanduv hallikate lehtede ja roosakate mõttetute õitega metsikult dekoratiivne taim.
Järgmine suvi paluks ennast ka minu aias sisse seada, soovitavalt mitmekaupa. :)
Mis võib isegi võimalikuks osutuda, sest idanenud oli tervelt kaks taime.
Botaanikaaia seemned (eriti erinevate kolmiklillede omad) olid samuti idanenud, aga hetkel ei ole uudismaad kuhu nad istutada. Üks võimalus on nad pottidega talvituma panna ja kevadel paika istutada.
Lugemiseks pole aega olnud, küll aga sai läbi lapatud Rein Sanderi uus puu- ja põõsaraamat, mis oli väga asjalik. Ega ma muidu poleks seda kohe ka endale ostnud.:)
Hetkel on pooleli Alfred Resteri "Tiiger!Tiiger!", mis meenutas esimesel viiekümnel leheküljel tabamatul moel Iain Banksi "Mõtle Plebasest". Seda eriti peategelase ootamatute "ratsukäikude" ja võime pärast välja vingerdada ka kõige veidramatest olukordadest, mis avakosmoses ette võivad tulla.
Raamatu tegevusajal on meie planeedisüsteem asustatud ja elab üle aegade suurimat kriisi. Lisaks kõikvõimalikele pisi- ja suursõdadele vapustab inimkonna alustalasid uue
kulgemisviisi avastamine - ruumis on võimalik liikuda mõttejõu abil. Elementaarne, et pankade suurseifid ja muud senised kaitserajatised muutuvad hoobilt mõttetuks ja inimene peab oma elu, väärikuse, kodurahu ja varanduse kaitseks midagi muud välja mõtlema. Aga kõige selle mäsu keskel võitleb kosmoses üks mees oma elu eest. Ta on hukkunud kosmoselaeva meeskonnast ainus ellujäänu. Ennäe õnne! Laevale läheneb teine kosmoselaev. Mees paneb oma elu ohtu, et hankida rusude vahelt signaalrakette ja need taevasse läkitada. Võõras laev ei tee katsetki peatuda ja eemaldub kindlalt jättes mehe surema. Raevunud kosmoserändur leiab siiski võimaluse oma surmalõksust pääseda ja pühendab oma ekstreemolukorras tärganud anded kättemaksule hoolimatuse eest.
Raamatus kohtab tõsiulme sekka ka päris head huumorit.
Ulmefännina oleks tahtnud natuke värvikamaid taustakirjeldusi ja muude maailmade meelepilte jne, aga kui juhtusin raamatu esmailmumise aega nägema, mis on 1950, siis tahaks kohe kõik sõnad tagasi võtta. Selle aja kohta tõepoolest üks parimaid ulmekaid. Siiski ei saa ma lahti tundest, et Iain Banks on seda mitu korda lugenud.:)