Kui "Troonide mäng" oli varem lihtsalt üks köitvate tegelaste ja kergelt maagia järgi lõhnava maailmaga täiskasvanute muinasjutusaaga, siis kuuendas raamatus vormub sellest kondiraksatuste ja verepritsmete saatel üks tõeline troonide mäng. Autor on avastanud kirjaniku suurima privileegi - olla oma teoses see, kes "käseb, poob ja laseb". Ehk siis nojah...peaaegu jumal või midagi sellist.:)
Ja paistab, et selle mekk ei ole talle mitte vastumeelne.
Igatahes põimub kuuendas autori arenenud õiglusmeel tema lopsaka fantaasiaga ja tulemuseks on pöörane raamat, kus kõik täiesti pea peale keeratakse.
See, kes on esimestes raamatutes eriliste roimadega silma paistnud või muul alatul moel ennast ülal pidanud, sureb silmatorkavalt piinarikkalt, mürgi läbi hääbudes või saab talle osaks ootamatu reetmine omade poolt. Sellegipoolest ei paista see kasvatavalt mõjuvat teistele pahadele, kes edasi sigatsevad. Et head sedasi päris otsa ei saaks ja keegi sündmusi edasi kannaks, siis laseb kirjanik osadele headele pahade poolt korralikult küll lajatada, kuid jätab nad esialgu veel ellu. Sellise kohtlemise tagajärjel võib isegi kõige parem hea lõpuks hoopis pahaks muutuda....sest osad pahad hakkavad silmnähtavalt muutuma heaks ja lõppude lõpuks peab ju mingi tasakaal ka olema.:)
Raamatu lõpus on mängulaud täiesti segi löödud ja miski pole enam kindel...peale selle, et nüüd kulub kuningriigi koristamiseks ja elamiskõlblikuks muutmiseks kirjutada teine samapalju raamatuid veel. Ja üldse...põhilament alles tuleb...sest tuline loomüksus (lohelaevastik) kasvab ja jäised ebalased (kes pelgavad tuld)ei ole veel üle müüri roninud. Oeh...ja siis hakkavad kätte maksma kõigi surnud heade ja pahade lapselapsed jne.:)
Veitsa kahju on, et film raamatu kõrval nõnda kahvatupoolseks jääb...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment