Tirel

Pühapäeva hommik, õues on karged kastepiisad ja päike alles tõuseb. Kohv ja madoliinimeloodiad, ärkamine. Selline habras ja aeglane õnnis pooltund kus keegi ei viitsi ennast veel kuigi aktiivselt liigutada. Töiselt päris kindlasti mitte, et siis lastagu ometi natuke ka laiselda jne.
Aga rõduukse taga on KASSI SILMAD. Suured, ümmargused ja paluvad. PLIIIS! No kuidas sa ei lase sisse. Tõused ohates ja kka lased. Proua Muri sibab tiidsalt kööki ja on kahe minuti pärast toas jälle tagasi. "Muide, kui te pole äkki märganud, siis kassikauss on täiesti tühi," lükib Muri enda kehakeelse repliigi mandoliinimängu vahele. Aga meie ei tee temast üldse välja. Muri ronib meie nina alla suurele põrandapadjale, paneb pealae vastu patja ja vaatab meile sellest asendist otsa, et kas me ikka nägime....ja siis teeb kukerpalli. Patsatab muidugi põrandapadjalt maha, aga tark kass on oma tahtmise saanud. Täiesti hurmunud mina ajab ennast üles ja läheb kööki konservi avama. Oeh, me oleme ise rumalad, et kasse nähes alati kohe söögi kätte anname. Võimelda tuleb lasta! Praegast oleks vbl juba kodus niuksed tsirkusekassid, et lase olla...:)