Que vadis?

Kuna seni sai laiahaardelise õieimetluse käigus muudest kultuuridest täiesti sirgelt mööda vaadatud, siis otsustasin eile selle vea parandada. Ämbris ootab kümme ilusat aedmaasikataime, et ma neile peenra teeksin. Vist olen ka välja mõelnud kuhu ja mil moel. Väike aiaruum paneb ajusid liigutama. Jaapanlastel on vähemalt meri, kust maad juurde võtta, mul pole sedagi.:)
Vertikaalhaljastust ja potipõllundust ei ole veel proovinud, aga viimasele tasuks edaspidi ehk küll mõelda.:)
Kuhu areneb nii liigirikas aed? Või reguleerime küsimuse natuke täpsemaks: milline võiks see olla viie aasta pärast?
Ma arvan, et viie aasta pärast on jäänud alles palju liiliaid, palju iiriseid ja pooled praegustest hostadest on vahetunud mõne eriti imelise vastu. Taksonite arvu poolest on neid kindlasti kolmandiku võrra vähem kui praegu. Sama lugu on ka paljude pisinaljakate imelilledega. Paika jäävad need, kellest saab hõlpsalt ja kiiresti ehitada maastikke, need, kelle omadused võimaldavad aiapildi kevadest sügiseni esteetiliselt nauditavaks muuta ja siis tulevad need, kes pole välimuselt üldse midagi erilist, aga kelle suhtes aednikul on emotsionaalne kiiks. Muide, hoolimata nappivast peenrapinnast on igas aias niisuguseid. Kaine mõistus ütleb, et no kuule, pead sa selle mõttetu pässakaga üldse jamama, veel enam, et ta ei suvatse sul isegi korralikult kasvada mitte. Moosesepõõsast räägime praegu siis, eksole.:)
Tuhkur enelas ja nipponi enelas on suureks kasvanud ja laiutavad korralikult, õnneks saab neid kärpimisega vaos hoida. Jaapani ja amuuri sirel on ca kolme meetri kõrgused ja õitsevad iga suvi võimsalt. Mõlemad õunapuud on sama kõrged ja kannavad nii palju õunu, et oma pere vajadused katab ära. Vaheaial lösutav aktiniidia kannab marju, kuid oma massi tõttu vajab ta tõhusamat tuge kui on traataed.
Pargiroosid laiutavad päiksepeenras koos puispojengi ja kareda deutsiaga, kellest on saanud tõsine kuhik.
Kuusehekk on valmis. Kuid vajab kaks kuni kolm korda aastas pügamist.
Kuuseheki kõrval troonib topeltõieline ebajasmiin. Õitseajal on ta muljetavaldav nähtus.
Istutusalad on paigas. Vahelduvad vaid mõned äraproovimata uustulnukad püsilillede hulgast, aga labor on üsna kokku kuivanud. Flokse pole juurde tulnud, päevaliiliaid ka mitte. Mõned sordid on vahetunud ja see on ka kõik.
Millegipärast kipub tagaia murus kangastuma ka üks punase sõstra põõsas...nu mina ei tia.:)