2 päeva ajakapslis

Olin kaks päeva ära. Hoidsin suvilas lapselast. "Maal" oleks vist õigem väljend, sest ainuke side tsivilisatsiooniga on seal köögi akna küljes rippuv transistorraadio. Mis 25 aastat tagasi oli "Selga", nüüd "Philips".
Mõnes mõttes kipub suvekodudes tekkima ajakapsli efekt. Mis on tore asi. Kuna seal elatakse ainult suvel ja aia rehitsemise kõrvalt ei jää eriti miskit auru üle tubade vuntsimise jaoks, siis on nigu on. Kardinad olid samad, lapitekid, toidunõud, minu väga kole punane jope verandanagis, mille ma ostsin "Tallinna Kaubamajast" 31 aastat tagasi ja isegi ruumides heljuv suvekodu lõhn (seintesse talletunud kuivatatud lillede ja õunte aroom)on sama mis vanasti. Aga lastehoiuks on suvekodu tõeline paradiis. Seal on vana mööbel, mis isegi ei kääksata kui värvipliiatsiga kriips-kraaps tõmmatakse. Tapeet, mille lahtikiskumisest (juba oligi juhtunud) kah numbrit ei tehta ja vaid üks madal trepiaste jooksumuru-liivakasti ja toa vahel. Tühjagi ta jooksis või mängis, ta ainult rääkis vahetpidamata. Kolme kuu pärast saab Liisu kaheaastaseks ja on mõned sõnad eesti keeles juba ära õppinud, kuid muu sõnavara on täispudikeelne. See ei takista Liisul eesti keelt osavalt pudikeelega lõimuda laskmast ja nõnda ma siis kuulasin kaks päeva seda pudikeelepidzinit. Pigem oli selline tunne, et kuna ma just eriti tihti teda hoidmas ei käi, siis ta otsustas, et räägib nüüd mulle kogu oma eluloo algusest lõpuni ära. Rääkis ka.:)
Kui minu vastuvõtukanalid ummistuma hakkasid ja eetrist hetkel midagi olulist (potile, mämm-mämm, tuttu) ei tulnud, siis ma üritasin jutujoru eest raamatusse pugeda. Ta ronis sülle, lükkas raamatu kõrvale, vaatas silma sisse ja rääkis veel kõvemini mind vahepeal jutu taktis oma peenikese sõrmega suskides. Sellest lapsest saab küll poliitik.:)
Muidu oli meil täielik vastastikune mõistmine ja Liisu on oma vanuse kohta väga asjalik tüdruk. Muuhulgas tutvustas ta mulle ühte oma õhtust rituaali. Poole üheksa paiku hakkas ta toas nihelema ja kummikuid otsima. Ajas kummikud jalga ka ja tõi mulle jope, et ma selle talle selga aitaksin. Ise ajas muudkui, et "Ähme" ja "ähme". No "äksime" siis.:)
Liisu krabas liivakasti juures nukukäru ka kaasa. No seda veel taga vaja vedada, mõtles praktiline Mina. Aga tüdruk vuristas käruga ise. Proovisin vahepeal tagasi minna, et no sai jalutatud küll (mul jäi raamat megahuvitava koha peal pooleli), aga võta näpust. "Ähme!" ja me läksimegi edasi. Tegime kokku umbes poolekilomeetrise ringi. Lapsel oli marsruut täpselt teada ja ta hoidis mind sellel nagu kogenud kapten. Mõtlesin, et vahepeal võiks ju lõigata, aga ta teadis täpselt kuspool kodu on ja siis ma lõpetasin oma trikid ja vantsisin taltsalt kogu selle raja lõpuni.
Vahepeal oli ühes aias koer. Täitsa normaalne koer, tegi paar laiska auhi ja magas edasi. Laps tõstis käru üles, et rattad ei kõriseks ja ütles "kaidan". Koera juurest tulimegi niimoodi mööda, et rattad ei kõrisenud. Väike nutikas inimene, kellel on oma loogika täiesti olemas. Tuleb vaikselt minna, siis koer ei kuule.:)
Pärast jalutuskäiku oli rahu majas ja ta hakkas kaisukarule oma keeles unejuttu rääkima.
Sügis on kohal. Soojad sumedad õhtud ja niisked jahedad ööd koos ritsikakontserdiga.
Võibolla viimased soojad. Omamoodi tore oli olla tunnistajaks kuidas täiesti tuuletul õhtul klaarõunad puu otsa ohates oma kütke vallandasid ja üksteise järel rohtu potsatasid. Nagu 25 aastat tagasi.:)