Kassnähtus

Andsime parajasti ühes mereäärses aias viinapuuvääte täis kasvanud elupuudele esmaabi, kui sinna ilmus kena väike must kass. Vaatas objekti, autosalongi ja pagasniku üle ning noris veidi pai ka. Kass oli malbe iseloomuga väike, aga tugev kõuts. Karmi õhukese karva all rullus jäme härjakael. Kui ta oli endale selgeks teinud millega me seal tegeleme ja et me paar sõna ka kassikeelt mõistame, siis otsustas ta ülejäänud osa päevast meie seltsis veeta. Heitis sinnasamasse põiktänavasse ja hakkas pärastlõunast tualetti tegema. Pööramata üldse tähelepanu tõigale, et äsjasadanud vihm oli külje all oleva kruusa üsna märjaks teinud ja üks koivaotsake puhta lombis ligunes.
Kui mõelda sellele, et proua Muri liigub märjas rohus pikkade känguruhüpetega, näol ülima jälestuse ilme ja Härra Tibu ka eriti ujuda ei armasta, siis oli see kiisu omaette fenomen.
Möödakõndinud perenaine kinnitas nähtud fakti. "Meie kass ei karda tõesti vett. Käib iga nädal heameelega vannis kümblemas."
Vot siis milline loom!