Laekusin täna õhtul veidi enne videvikku. Tagaaia pikast rohust sörkis päevavalgele (paljukest seda valget enam oli) valjult näugudes Härra Tibu ja oleks suurest rõõmust mulle peaaegu kaela karanud. Proua Muri ei raisanud aega ning kangutas juba agaralt rõduukse juures (aga tuleb see jee lahti kui seestpoolt riivis on:) ja mõlemi veidi rabeda oleku järgi paistis, et näugamitel oli täna vist lõuna vahele jäänud. Midagi polnud parata, tuli ära oodata, millal iiveldamapanevalt aeglane mina ratta ära pani ja...siis kusse võti nüüd jäi ja...oi, kompsud ka jne...aga nemad olid JUBA VIIMASED KOLM TUNDI TÄIESTI NÄLJASELT TÄIESTI KANNATAMATULT OODANUD...ja nüüd tuleb SEE ja kukub uimerdama! Vahel ma imetlen nende kannatust, tõepoolest.:)
Kuni ma asju ära panin, tammusid kassid köögis, tegid kasskaheksaid ja sirutasid ükshaaval oma tagumisi koibi välja (uus trend oli see, et nüüd juba esimesi ka). Vahepeal lausa täitsa sünkroonis. Seda kassiballetti oli megalahe vaadata, kuid liiga kaua nende kannatust proovile panna kah ei tahtnud ja nad said oma doosi konservi kätte. Eelpool juhtunust loo moraal: Kui teatud ühtlaste ajavahemike tagant kassidele konservi ei manustata, siis on nad võimelised isegi natuke iluvõimlema.:)
Muidu on nagu mesiniku kodus ikka: kohvitassi alla on kleepunud tükike propolist, pliidil keeb siirupipott, kärjekastide virn levitab mõnusat mesipuulõhna ja viimane laar mett on veel mesilast tulemata.
Söötmist alustada on veel vara, aga sellise koguse juures pole paha natuke varem mõned pütid talvesööta valmis keeta. Hea pärast nurgast võtta.
Keegi hea inimene arvas kommentaaris, et suvine mõistatus ühes Saku aias (madal ilupõõsas, kitsad hallid lehed, kujult ja suuruselt floksi õit meenutav roosa lõhnav õis) võiks olla Alberti kuslapuu. Olen vihje eest väga tänulik.:)
Googlest esilemanatud fotodel olevate Alberti kuslapuude õied olid ühel pildil tõepoolest väga sarnased suvel reaalis nähtule.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment