Ilm on endiselt ära keeranud. Ootan kuiva ja päiksepaistet, et trepil oleva kummutiga edasi tegeleda. Ilmajaam annab ähmaseid lubadusi, kuid endiselt sajab (kahe- ja kolmesajab) iga natukese aja tagant.
Ega üldiselt eriti õue ei kisugi...käin hommikuti vahel kaheldava dzeffersoonia taimi vaatamas ja õhtuti viinapuu otsast kobaraid näpistamas, aga muus osas on õues eriliselt märg, tilkuv ja porine.
"Ise aia taha tulnud" topeltõieline krüsanteem (see vanaaegne ja vastupidav) ei pannud tähelegi, et ta kodust ära toodi ja uude kohta istutati. Õitseb nagu polekski midagi juhtunud. Esimesena madalatest astritest avas õied helelilla. Üks kõrvikpriimulatest otsustas, et talle nüüd aitab ja elagu kevad! Igatahes õitseb. Kui see peaks pikka sooja (ja päiksepaistelist) sügist tähendama, siis on ju oivaline.
Majja ilmus üle aastate haruldane tulnukas - teeseen. Olen teda ammu tahtnud, aga ei teadnud kust otsida. Keegi ei pea ju endal enam selliseid limaseid hapusid asju kodus. Irw, meie äädikakärbestel oli muidugi täielik BLING kui transpordipurgil kaane pealt ära keerasin. Segasin kena tumeda kodulahuse Dilmah` mustast teest ja suhkrust, ning lasksin seenepoja teesse nagu väikese millimallika. Ta vajus ainsatki mullikest poetamata solvunult põhja. Peale emaseenest eraldamist on see täiesti normaalne käitumine. Vedeliku pinnale tõuseb ainult ennast hästi tundev seen. Eks peabki mõnda aega silma peal hoidma enne kui ta ise täiesti elujõuliseks muutub.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment