Mai viimane nädal

 Üle hulga aja tuli siis kaugeltnurga inemesi ka Harjumaale käima.:)
Harjumaalased ei olnud oma aedade näitamisega kitsid ning lõunamaalased pidid padupalavas üle elama kaks väga tihedat päeva. Reedel käisid külalised kolmes aias ning laupäeval turistisin mina ka kaasas  (Tänud Tiile, Merikesele ja Helenile vastuvõtu eest:). Muidugi ei saanud mööda minna Kristiine Aiakeskusest. Sel kevadel paistab seal kõik lausa eeskujulik olevat. Nimelipikud kõik olemas, palju uusi noori taimi ja kogu müügiplats üleni täidetud. Minutaoliste miniaiaomanike (madalad püsikud, kiviktaimla, hostad, helmikpöörised, siilkübarad) Meka...kõik, mida hing ihkab, on olemas.:)
Nalja sai selle reisiga ka. Kuna aiafanaatikutest daamid pole mingid tavalised naised, siis on neil ka täiesti erilised mehed. Ja nõnda juhtuski, et Tii mees vajas enda ühe tööprojekti teostamiseks mehhanismi, mille hingeeluga oli kogu eestimaa peal kursis vaid üks inimene - Rahutu Rahmeldaja kaasa. Mehed vahetasid omavahel meile, Tallinnamaalt läks katkine masinawärk postiga Tartumaale ja kuna siiakanti oli üsna pea ka reis plaanis, siis leppisid nemad kokku, et Jüri ringi peal saab parandatud masinawärk kenasti üle antud. Kohtusidki. Tallinnamaalane vaatas autosse ja nentis, et auto maast laeni taimi täis ning kõik on erinevad. Sellise pagasiga reisivad vähesed. Ega te juhuslikult Aalujate seltskonnast ei ole? Eks oleme ikka.:) Ahnii, kohtumiseni homme siis meie aias, oleks varem teadnud jne...:)
Meie mummid käitusid sel nädalavahetusel kõigiga nagu röövelööbikud ja kolivad esimesel võimalusel aiast ära. Seevastu kassid...kassid  kes on muidu niisugused väikesed ja märkamatud loomad, kuid kui külalised kasside keelt juhtuvad oskama ja neid kõnetavad, siis hakkavad karvikud ennast hoopis teistmoodi üleval pidama. Nii, et kui Proua Murile tere öeldi, siis pani see tavaliselt nii vaikne ja omaette hoidev olevus pealae maha nagu hakkaks kukerpalli tegema ning vaatas edvistades sel moel külalisi. Ja nii lausa mitu korda.
Ning Tii kass rääkis meiega nurrnäujuttu, mis meenutas veidi poegadega kudrutamist. Merikese kassiemandal oli võrratu pisike kassipojanupsik ja  Heleni kasse ei kohanud me sellepärast, et koer oli kodus käimas ja nemad ei või mitte tema varjugi näha.
Täna algab viimane puhkusenädal. Plaanis on sillutis võimaluse piires lõpuni laduda ja ehitada paest üks "alpikalju" nupsikute jaoks.
Aias ringi vaadates leidsin kuidas oma seemnest kasvatatud viali priimula on mullast ninakese välja pistnud. Nad on veel hilisemad tärkajad kui hostad, kuid nende edukas meil talvitumine on tõestatud, sest seekord ei katnud ma teda üldse mingil moel. Jätsin kuprad küll lõikamata, kuid isekülvi ei paista olevat.
Puispojeng on kohevil nagu hauduja kalkun, temal on see esimene aasta kui õisi sätib. Ootan põnevusega. Esimest korda nägin ka ahtalehise pojengi õisi, Heleni peen tulp avas kaks leekivpunast karikat ja aktiniiadiaproual on õienupud peal. Kui kõik kenasti peaks minema, siis saab sügisel mõne marja.
Astelpajud ei ole väikese aia taimed ja neid iluks kasvatada on keeruline, nõnda, et praegu olen sellega täiesti äpardunud. Mis on tehtud vead? Astelpaju puit on väga rabe. Kuna ta kasvab ülikiiresti (soodsal aastal meetrine juurdekasv), siis võivad sügismarud neil kiirkasvuritel lõdva randmega mõne oksa või ladva ära murda. Murdudes tõmbab see tavaliselt kaasa ka koort tüve pealt, ning kui aednik püüabki viga saega parandada, jääb puu siiski tükiks ajaks põdema. Minu viga oli see, et ei kärpinud neid iga aasta juba noorena, ning lasksin kasvada kõrgusse. Jässakatena oleksd nad ehk paremini vastu pidanud. Näib, et vanad puud tuleb maha võtta ja lasta noortel juurevõsudel asenduspuudeks saada.
Suur suvi on alanud. See, et kraadiklaas päevati 30 näitab, on üsna tavaline. Selleks nädalaks lubatakse arktilist õhumassi võimaliku öökülmaga.