Sain eile kiviktaimla jupid (kivid, muld, liiv) kõik suhteliselt ühte hunnikusse, täna hakkan kokku panema. Ei, kiviktaimla ei ole veel see ülipõneva alpimaastikuelamuse reaalsuseks saamine, kiviktaimla oli mul ammu plaanis ning usun, et saan ta täna valmis. Terve eilne päev läkski puhtalt eeltööde peale ära (Ehitusseadus nr. 1: Enne kui sa saad teha seda, pead sa tegema seda, seda ja veel seda ka:). Täna on siis lõpuks see kõige magusam osa - maakivide paikapanek, mullapaigaldus ning taimede istutamine. Kiviktaimlas on plaanis suuremate pindadena eksponeerida kõiki neid oivalisi pinnakattetaimi, mis peenral muu mudru seas kaduma kipuvad minema. Ühtlasi jääb siis mujal rohkem ruumi ja saab vanemate lemmikute lapikesi esteetilisemaks laiendada.
Alpikaljud tulevad eesaeda kus on kõige rohkem päikest ning selle järgmise konstruktori kokkupanekuks tuleb enne veel tublisti "osi" koguda.
Eilehommikune öökülm oli nii jõhker, et tõin õhtul mõned õrnemad nupsikud tuppa ja katsin puispojengi (jumalukene, esimesed õienupud ikkagi!) täna ööseks ära. Liiliatele panin ka katte, sest osad neist on juba ca 20 cm pikkused. Tegelikult asjata, sest temperatuur alla 5 kraadi seekord ei langenud. Omamoodi imetlusväärne on see põhjamaa püsikute omadus külmuda mõneks tunniks kõlisevaks skulptuuriks ning siis jälle edasi elada nagu poleks midagi olnud.
Härra Tibu on aias leidnud ootamatu sõbranna - emase aktiniidia. Kui varem nilbitses aktiniidiate ümber Proua Muri, siis sel kevadel on Tibu kord. Pean selle noore taime kuidagi üles siduma või miskit, sest kass on tal kallal nagu herilane moosi peal. Juurekaelad on võrega kaitstud, kuid ilmselt levitavad ka noored lehed intrigeerivaid aroome.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
tore, inimene naudib puhkust :D kui nüüd veel ilma ka järele annaks ja see polegi enam mägede taga kui ma seda kõike näha saan :D
ReplyDeleteMagus hetk :) See kivide kokkupanek ja taimede paigutamine on nii nauditav, et ma kujutlen seda selgelt.
ReplyDeleteLoodetavasti saan ka seda kõike oma ihusilmaga üle vaadata.
Huvitav, et Sul liiliad juba nii kõrged. Puispojengile ja murtudsüdamele olen ka juba pikemat aega ööseks ämbri pàhe pannud. Kuuri lõhkumisega kadus varju andev sein. Katmata oleks murtudsüda ilmselgelt süldistunud.
ReplyDeleteSee on ka mingi kosmiline seadus, et enne kui midagi ilusaks saab, tekib totaalne segadus ja korratus:) Aga Su rõõm sellest tegevusest kiirgab kaugele. Selle sahmerdamise tarvis oleks vaja varjatud kaamerat, kus näeks alles põnevaid ilmeid- kaalutlemist, rahuolematust, rõõmu jne.
ReplyDeleteLiiliad, tuleb välja, on ikka täiesti külma- ja lollikindlad. Mul on neid ikka kümneid pottides, mille sildid teod eelmisel aastal pintslisse panid ja sordinime saan teada suvel, kui õisi näitavad. Kõik 15-20 cm kõrged ja ei teinud külmakraadidest väljagi.
ReplyDeleteKiviktaimla materjal on mul mööda krunti laiali ja umbes 2/3 sellest ma liigutada ei jõua. Orje on vaja ja palju...