Valmistusin esmaspäeval erilise mõnuga tiigrihüppeks, et siis päris omaenda alpikalju meisterdamiseks. Otsisin selleks sobiva kivimaterjal, pigistasin krundilt veidi lahjat ja kiviklibust liivmulda välja, mõtlesin, segasin selle paekilluga ja panin ämbritesse. Vahepeal teepaus...Ja siis koputati uksele. "Meil on endiselt need maha saetud puud ära viimata ja keegi neid ei taha ka. Need puud on teie, kui te ka kõik oksad utiliseerite." Tegu oli läheduses renoveeritava maja õuega kust terve pinu kuuski maha võeti. Nojah, metsatöö sisuliselt 100 m kaugusel ja langetamine ka juba ära tehtud...Pokumees otsis sae välja, mina tegelen okstega ja hüvasti aiandus mõneks ajaks.
Metsatöö püsivihmas on tüütu, kuid tehtav. Okste hunnikud hullult suured. Pääle kuut saab juba mitmekesi nokitseda. Alatised püsivihmad muidugi erilist entusiasmi ei tekita, kuid vaikselt ta edeneb. Terve kuhi oksi on minema viidud ja suur lasu hiigelpakke ka õue peal. Ja ikka see vihm, vihm, vihm...
Täna ei pidanud ma enam vastu, lappasin parajasti õues pakkusid kenaks hunnikuks ja käsi läks nagu iseenesest õige paetüki juurde...ja ma panin selle paika. Nelja tunni pärast oli alpikalju valmis. Kastsin voolikust pinnase üle, et igasse kivisoppi maad valguks ning jätsin meisterdise laagerdama. Kohe teine tunne on minna jälle puid laasima.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ma võin Sulle kinnitada, et metsatöö üle 30 kraadise kuumaga on hullem :D
ReplyDeletePuude tegemisel saab mitu sooja - 1) neid langetades ja viimaseks neid ahju pistes.
ReplyDeleteKivitegemise lugu oli väga huvitav.
Ja eelmine post ka nii tore, eriti see võimaliku taimenimekirja ootus :D
Terv, Kaaren.
:D Kui vaim ka vahepalaks midagi saab, jõuab füüsis kiirelt järele, sest uus vahepala ju terendab silme ees :)
ReplyDeletetubli, aga kus on pilt ? :D
ReplyDelete