September

 Septembri alguse ilmad ei erinegi eriti augustist. Vihmased või sombused päevad vahelduvad pilvitute taevastega. Ööd on suhteliselt mahedad. Päeval sooja 17-20. Floksid kõige suuremas leeklillepeeras on kahevahel. kas jääda jahukastesse või mitte. Esialgu olen üksikud nakatunud lehed ära noppinud. Paistab, et hullemaks ei lähe. Mujal on jahukaste osas rahulik. Hilised floksid vaheaia ääres. Siin jahukastet ei ole. Feudenfeuer ja Sirje kaks nimetut, toon-toonis ja ilusad sordid.

Posserdan viimaste istutustega, hetkel on kujundamisel veranda esine maalapike. Teerada sai alla uue peenravaiba ja astekivid. Astekivide paigutusega peab vist veel tegelema, sest peremees ütles, et Veidralt Kõndimise Ministeerium oleks sellisest sammupikkusest kindlasti sillas.

Vihmase suve tõttu on päikesepeenra lahjas liivmullas kasvavad kuivalembesed taimed omandanud elajalikud mõõtmed ja see nn "kuivalembus" tuleks ümber mõtestada umbes millekski selliseks: Jääb kuivas ellu ja isegi õitseb kuid kui vett anda, siis kasvab taevani nagu uba muinasjutus. Kauni astri kõrgus ületab mõistuse ja laialehine ogaputk ei ole ka mitte madalam. Hiidpäevalill oli nõus ka poseerima.

08.09 Seoses Objekti (haltuura) valmimisega on äraütlemata hea ja kerge tunne. Kõik tulevased nädalavahetused on vabad. Sellegipoolest jätkan sööstaiandusega, sest NII magusad on need hommikused tunnid. Eile lõikasin äraõitsenud õisi maha, tänane kvaliteetaeg kulus tagaaia floksirivi peale. Isegi kui mõned sordid on nimeta, meeldib mulle teada kus keegi täpselt kasvab. Vahepeal on mõned lahkunud ja mõned juurde tulnud ning korrastatud rehknungi järgi peaks olema aias 65 aed-leeklille. Eeldan, et sedasi 70 või 80 vahele jääbki see arv kõikuma, sest sordid hakkavad korduma ja  kui mitu sinist või punast siis ikka peab olema...Vene sordid on üllatanud, sest nende hulgas on imeilusaid nähtusi, nagu näiteks Varenka.

14.09 September on süvenenud. Vihma sajab palju ja see ei ületa enam uudisekünnist. Ilusa ilmaga heauskselt tunnikeseks kodu lähedale metsa luusima minnes võib sattuda ägeda paduvihma kätte, sest metsa taga võib just luurata üks selline tumedapoolne pilvemüür. Seeni on metsas palju ja igasuguseid. Aias hakkavad valitsema sügismeeleolud. Õitsevad heleeniumid, alpikannid ja krüsanteemid, Roosid sirutavad viimaseid puhkevaid pungi uue jõuga päikese poole ja nende kasvuisu on meeletu. Kõige rohkem õiepungi on roosil nimega `Lady Rose`. Üldse üks tubli, haiguskindel ja tugev roos. Julgen soovitada.

`Garden of The World` on ka päris hea, talvitumisega probleemi pole olnud ja väga tubli õitseja.

`Orange Fairy` on omamoodi võluv. Eks näis kuidas on talvekindlusega.

`Fresia` lõhnab sulnilt.

Ja edasi krüsanteemide juurde. Viimase aja soojad talved ja pikad soojad sügised on nagu loodud krüsanteemide jaoks. Imeline pronksjas värvitoon ning minu meelest on väike värvitooni vahe paremal kasvava krüsanteemiga. 

Õlelille meenutav päiksekollane

Tumelilla

Kukeharjad ei ole kõik enam vaadeldavad kuid see on päris kindlasti. Starfire roosa kloon.

Selgunud on ka kõige kauem õitsev floks ja see on Svatogar. Ta alustas juuli keskel ning suudab liblikates elevust  tekitada ka veel oktoobri alguses.

13.09 oli Võhma Juurikas - aasta suursündmus ja justnagu ei olnud ka. Vana mõnus laadaplats korraldajatele miskipärast enam ei sobinud ning laat pandi toimuma Tallinna maantee äärsel krundil. Sõpru oli muidugi hiiglama tore näha. Taimesaak oli sel aastal tagasihoidlikum. Ostsin lätlastelt kaks tüvel puukest ja laada pealt paar floksi ning pajukese. Vahetustaimed peale selle. Rongiga on äge Juurikale sõita, kuid autoga on veel parem. Pealegi jäi tänavune laadaplats rongijaamast üsna kaugele. Saagist pilte pole.

 Septembri keskel hakkab õitsema korea vahakübar. Pole tal kirkaid värve, ega rabavat välimust, kuid on tabamatu malbe ilu ja vahajad vormid. Selle kõige pärast on ta üks lemmikumaid.

16.09 Kahekümne esimene on kiire sajand, aeg muudkui lendab. Lisaks sööstaiandusele harrastame ka sööstkorilust. Peale tööd seenele - wuh!, korv täis ja videvikus koju tagasi, wuh-wuh! Seda saab muidugi ainult siis teha kui mets kodule lähedal on. Ja hea seeneaasta peab ka olema ning seda ta on.

17.09 Torm. Suured puud taaruvad tuules. Härra Tibu kolis tuppa päevaund magama, sest verandal puhub tuul peffa ja loodusjõudude rüpes pole see uni ka enam teab mis kvaliteetne. Ootan nädalavahetust. Esimene täiesti muretu kahepäevane aiaspüherdus ootab ees. Ehk saab verandaesise platsi lõpuks ometi valmis ja istutust ootavad taimed tahaks ka kõik maha panna. Hiina siidpööris tinistas ära. On ikka toredad pähikud küll.

19.09 Tegus tööpäev. Käisin pojengidega kuni jalad lühikeseks kulusid, aga maha nad said. Potikõnd kolme kauatahetud pojengiga  (teadagi), edasi oli suve käigus aeda vedelema jäänud tühjade lillepottide panipaika toimetamine, istutused, pealsete lõikamine, rohimine ja muu mõnus posserdamine päiksepaistes. Verandaesist platsi valmis ei saanud, aga suur hunnik "tee mind ometi ükskord ära!" töid sai tehtud. Kevadel raagus taimena tulnud metasequoia särab tagaaias.

20.09. Sügis hakkab kohale jõudma, aega on rohkem käes. Pidasime päris kohe pühapäeva. Sellist asja pole kaua olnud. Logelemine, filmid, poodlemine ja õhtul e-le külla. Aias on päike, liblikad ja mesilased. Korjatakse kust saab.

22.09 Sügisene (jah, veel mitte ametlikult, aga kohe-kohe) ajarütm on aeglasem. Päevad on täiesti tuntavalt lühemad, aias on alanud viimane võimas õitseng. Roosid muidugi. Kes teist, kes kolmandat korda.

23.09. Nukkermurelik päev, sest juba hommik algab meil kiirabiga. Vastukaaluks (kui sellest vaid piisaks) on terve nädal täis ebatavaliselt rikkalikku päikesekulda. 

26.09 varahommikul lähebki ta ära vikerkaarte taha. Ebatavaliselt ilus päev, aga oli ka väga hea südamega inimene. Kurbus ja lein viimases suvesabas. Krüsanteemide päikesesoe kirbe hõng ja lursslillede valged küünlad...