Augustiaskeldused.

Jätkuvalt tuleb ikka mõnusalt vihma, vahepeal päikest ja äikest ka. Hommikud on juba augustikuiselt karged ning sügis astub pikkade sammudega lähemale.
Vahepealne paarinädalane õievaikus peale nõmme-liivatee perioodi sai mõnda aega tagasi täis ämblikõieliste päevaliiliate, astilbede, flokside, hostade ja liiliatega. Alustajad olid liiliad ja astilbed.
Augusti teisel nädalal tuli kange reisikihk peale ja me sõitsime naabrinaistega linnast välja ühte väga kaunist aeda vaatama. Perenaine Terje  oli ise sama kaunis nagu ta aed ja tegi meile oma valdustes põhjaliku ekskursiooni. Aed jagunes kolmeks osaks, kõige vanem osa, keskmine ja suhteliselt hiljuti loodu koos väga huvitava alpitaimede oruga. Kui poleks juttu juurde räägitud, siis ei oleks osanud sel moel liigitadagi, sest aed oli kaunilt terviklik, hõlmas teeradadelt avanevaid vaateid, pikki looklevaid peenraid, kunstnikukäega asetatud lisadetaile, mõnusalt suuri kive ning põnevaid pinnavorme. Rosinaks tordil olid ülidekoratiivsed teeäärsed maakivist tallimüürid, mis kauni  raamistusena aia teepoolse osa ära piiritlesid. Ja muidugi roosid. Roosid, roosid, roosid...Sattusime aeda just rooside õitsemise ajal, millised värvitoonid, millised õied ja lõhnad...Habe-stepirohu hekilint heljus tuules nende vahel ja floksid hõõgusid loojuva päikese kumas.
Muidugi kaob sellises aias ajataju ning minema asutasime alles siis kui päike loojus. Õnneks polnud koduni palju maad ja ei pidanud pimedas sõitma.
Hamsterdusteta? Ei, loomulikult mitte. Paha lugu, kuid mina kaotasin pea kamm-sooheina nähes. Jaa, kuuesaja ruutmeetrises aias on kindlasti väga vaja kasvatada seda hiiglaslikku ja invasiivset kõrrelist, aga kui aednikul plõks käib...Lühidalt: Ta ulatus mulle rinnuni, ei märkigi sellest, et tahaks lamanduda või midagi, pikad tugevad lehed kaunilt kaardumas, lehtede ääred kollased ja see külm kahin kui käega üle taime tõmmata...aah. Suur, selline. Ühesõnaga, lahke perenaine võttis labida ja mul on nüüd kamm-sooheina pojuke potis. Üldiselt suutsime end suhteliselt hästi ohjeldada kuid mõned taimepojad rändasid veel kaasa. Üks hästi nunnude imepisikeste lehtedega nõmm-liivatee, põnevate peente hallide lehtedega siberi iiris jne jne.
Paar päeva rahulikumas joones ja laupäeval jälle äksõn. Pakkisime reisikotid jaoks, ikkagi meretagune asi (et oleks varustatud juhuks kui hakkab vihma sadama, juhuks kui peaks tahtma ujuma minna, juhuks, kui on 33 kraadi sooja, saunalinad, toit pühapäevase matka jaoks jne.) Kotid said õudustäratavalt suured pluss kitarr pluss õunapuu (Suislepp). Haapsallu jõudes meelisklesime pooltunnikese mõnusas vanalinna õuekohvikus ja siis Vormsi praami peale. Auto jäi mandrile. Kitarri, kotid ja õunapuu sai õnneks Päevakoerte autosse mahutada, ise laenutasime Vormsil jalgrattad ja sõitsime kiriku poole (pool teed hiljem juba kihutasime, sest selgus, et praami saabumise ja laulatuse vahe ei olegi väga suur). Kiriku juures sai teksad pikkade seelikute ja daamilike ättituudide vastu vahetatud ning Pokumees võttis autost kitarri. Poolteiseminutine moondumine matkajatest pulmalisteks. :)
Laulatus oli imeline. Pruut lumivalges, kõmav kirik ja palju külalisi. Siis tuli muusika, Sille laulis nagu jumalanna ja Pokumees saatis kitarril "Ma tahan olla öö su akna taga" ning see kõlas võlvide vahel lausa ebamaiselt ilusasti.
Kirikust läks pikk pulmarong aeglaselt kõrtsi poole liikvele, pruut ja peigmees sõitsid lumivalgetel jalgratastel ees.
Kõrtsis oli gurmeelauad veiniproovimisega. Mainimata ei saa jätta jaanalinnu- ja krokodilliliha, ka muud hõrgutised olid kuninglikud. Õhtune plaan Saxby rannale grillima minna lükkus veidi edasi, sest läänekaarest lähenes süsimust tormipilv. Ülipalav ilm oli valmis küpsetanud tsükloni ja see liikus nüüd üle Eesti. Saime kohe ka tunda, mis tähendab "saartest alates", sest kõik see ilmajama jõuab saartele tavaliselt kõige varem. Tormivihurid ja vihm saabusid mühinal, rahvas kolis kõrtsituppa ja telk pandi kokku.
Torm puudutas saart siiski vaid põgusalt ja vuhises mandrile laamendama, meil jätkus vihma videvikuni, siis läks taevas selgemaks ja rannal oli uus pidu ootamas.
Vormsi külalislahkus oli imeline, järgmine päev pakuti pastoraadis kringlit ja kohvi.
Pärastlõunal tegime saarel koos Päevakoertega turisti. Ilusaks meenutuseks pandi saarelt kaasa Tinni töökojas voolitud savikruus ja sanglepast lõikelaud. Tänud võõrustajatele ja kaasteelistele kõige hea eest.:)
Selle nädala lõpus avastasin kodus, et aed pole 2 nädalat rohida saanud ja kõik asjad ja üldse, appi...
Elu on kuidagi väga kiireks läinud, töö kõrvalt kuigipalju ei jõua. Tõmbasin pidurit ja jäin Nurga Puukooli päevadeks koju. Mis ei takistanud muidugi ühe floksi ja pisiberberise järele kätt sirutamast.
August on seniajani olnud lämbe, niiske ja vihmane ning meehooaeg on läbi.
Meetööde vaheajal pühapäeval võtsin iirisepeenra põhjalikult käsile. Kuni mullamuutmiseni välja. Ühtlasi tõstan veidi ka peenra kõrgust. Valguse poolest on koht hea kuid muld on liiga lahja ja osad iirised keelduvad õitsemast. Nii, et väga mullane nädalavahetus.
Augustipildid tulevad hiljem eraldi.