19.04. Jah, umbes nii võibki iseloomustada viimast nädalat, sest on lihtsalt nii imeline mis kõik kivilas ja peenardel maa seest välja tuleb. Nii palju värve, vorme ja kasvurõõmu.
Hea lauge soojagraafikuga kevad. Eilse seisuga olid sinililled ja lõokannused täies ilus oma õied välja sirutanud ning õitsemist alustasid turkmeeni tulbid. Krookused ja võrkiirised hakkavad päiksepaistelistel pindadel juba äraõitsemise märke näitama. Ilmad on mõnusalt ühtlased, järske temperatuurimuutusi pole, öösiti pluss 1-3, päeval pluss 9-14. Pühapäeval oli tõesti päris suvi, aga üldiselt kipub tuuleke veel veidi jahedapoolne olema. Vahel harva on ka halla hommikuti maas, kuid see jääb siiski nulli lähedale.
21.04 Eufooria kestab, sest käes on minu lemmikaastaaeg ja sel aastal veel kuidagi eriti külluslikult. Seda kevadet võib usaldada ning pole vaja ennast liiga vara välja sirutanud õrnukesi karmi öökülma eest katta nagu mõnedel muudel aastatel ette on tulnud. Slaavi karukell õitseb, aga ka teised karukellad on hakanud tasapisi oma karvaseid käpakesi maa seest välja sirutama.
Esimesed kerapriimulad küünitavad õievarsi ja kivirikud...paistab, et see talv oli kivirikele iseäranis mokkamööda, sest niisugust paduõitsengut siinmail nagu ei mäletagi - kes vähegi kivirik, see üleni õitega kaetud. Kas tõesti ühtlase lumikatte pärast?
23.04 Täna on plaanis viimane koorem okkaid, käbisid ja muud männistaffi koju vedada ning nädalavahetusel läheb uue mustikapeenra ehituseks.
Tere, kevadvihm! Maa oli hommikul ülimalt rahul, õhus hõljus magusat mulla ärkamise lõhna. Tänaseks lubatakse vihma, lörtsi, lumekruupe ja mis kõik veel, kuid hommikul oli 3 kraadi sooja. Imestan siiralt kui öökülmavaba kevad.
Nädalavahetus oli kevade seisukohast täiesti ühemõtteline - *luku kinnitõmbamise heli*. Laupäeval oli esimene asi LUMI (!), mida ma peale ärkamist nägin. Ootad seda nädalavahetust nagu hingeõnnistust, aga taevalistel pole essugi teha, a teeks pulli, tõmbaks õige lumeveski käima. Nonii. Ja õhtuni käis neil see veski. Vahelduva eduga öösel ja järgmisel päeval ka. Maha õnneks midagi ei jäänud, kõik sulas suht ruttu ära ja mingeid külmakraade ka ei virutanud. Aga ikkagi vastik. Null ja nullilähedased soojad, päevad, 0 kuni pluss 3 või 4.
27.04 Kevad on sellegipoolest kõvasti käima läinud ja vahepealsed juhulumed taimede arengut eriti ei pidurdanud. Ükshaaval kerkib mullast koerahambaid, tulpe ja (oh imet) ka pojenge. `Henry Bockstock` on kõige kiirem, juba 15 cm kõrge, teised alles tukuvad. Eile päeval oli juba +5 ja iga päev lubatakse kraad rohkem. Laupäevaks peaks juba +9 olema. :)
28.04 Öökülm, miinus 3,5. Eile reisilt tulnud põõsad olid hommikul kasvukas külmast puutumata, rõõm näha, et see pisike varjupaik peab natuke ikka sooja ka.
30.04 Belgiast tulid pisikesed daphned ja rodod ning peoga alpikribulaid peale. Milline filigraansuseni lihvitud pakkimiskunst! Kastis olevad potid olid erinevate papptarinditega kindlustatud, et midagi postis olles kohalt ei liiguks ega loksuks. Hetkel õitseva pisirodo ükski õieleht polnud muljuda saanud ja õitseb kasvuhoones edasi nagu polekski viis päeva läbi poola, leedu ja saksamaa sõitnud. Respect.
Tänane õhtupoolik möödub suhteliselt suures reisipalavikus. Paljuke see vanainime ikka reisib jne ja siis ongi. Homme sõidame lõunasse. Et kõik plaanitud asjad kaasa pakitud saaks ja midagi ometi maha ei ununeks.
01.05 Eestimaa metsad veel tukuvad, aga võsades on juba näha palju rohelist. Pajude ja toomingate lehepungad on avanenud, kraavides õitsevad varsakabjad.
Lõunas on soe vastuvõtt nagu alati, lõunalased kohe on sellised. Kui pererahvas üle kallistatud ja supp söödud, käime ära elutoa kunstinäitusel, imetleme õues sinilillevälu ja kevadisi lillepeenraid, vaatame otsa imelisele kolme meetri kõrgusele täies elujõus hondo magnooliale, kes avab oma õied ilmselt homme või ülehomme, sest pungad on juba poikvel. Lõunamaa taimed on arengult nädala jagu eespool. Näiteks, Kauffmanni tulbid seal juba õitsevad, aga meie omadel pole veel õienuppegi näha. Ka martagonide varred on meil Põhjas paarkümmend sentimeetrit lühemad. Vahepeal armun Kustisse ära, sest niisugune arukus, taktitunne ja headus ühes loomas on lihtsalt imetlusväärne. Ta on alguses pisut hämmeldunud, et keegi teda muudkui sasida tahab, aga laseb siis sellel lahkelt sündida. No ju sa ei saa muudmoodi. See on õigus küll, Kustil on nii pehme saiakarva kasukas. Vahepeal vaatab oma tarkade silmadega otsa Sul on vist ka kass, pusa kõik karvu täis. Söömise ja kassipaitamise vahele oleme ka veidi kasulikud ja istutame kivirikud (ja natuke muud mudru ka) maha. Segame mulla kruusaga, kaevame augu, täidame selle seguga ja istutame kiviriku.
02.05 On äraütlemata hea aiailm ja ma võtan mustikapeenra rajamise korralikult ette. Puuhobuse seisund saabub 4,5 tunni pärast ja kestab järgmise päevani. Tjaah, aastad pole enam need, vanasti võis kuus tundi hullu panna ja järgmine hommik rõõmsalt pruusates jälle pihta hakata. Ok, olgu siis pealegi tasa ja targu. Õnneks on järgmine päev nii külm ja kõle tuul, et aknast pooleliolevat ehitustannert vaadates ei teki mitte mingit edasi tuhnimise isu. Ma mõtlen sellele homme.
04.05. Homme, ehk siis täna on hoopis teine tera, päike tõuseb, öökülma ei olnud ning hommikul veedan kaks tundi magusat aiaaega. Mis muud kui jätkan mustikapeenraga ja jõuan sellega isegi nii kaugele, et toon tagaaiast ühe vanema mustika uude peenrasse. Vana istutusala on mustikate jaoks liiga väike ja seal ülbab põõsaste alla pugenud naat. Kui naat on välja roogitud, siis saab sellest peenrajupist tähtmagnooliale hea tuulevakse koha. Priimulad õitsevad kõigest jõust.
05.05 Jälle üks hea päev algamas. :) Ilmake on küll talvine kuid kauaoodatud puhkuseni on vaid kolm päeva. Õues sajab kord vihma, kord lörtsi ja mõnikord ka lörtsist vihma. Pluss tugev tuul.
Kasside poolest ei ole kunagi kurta saanud, et keegi väga elupuid mustab või peenardes kraabib või muidu lillevaenlane on. Bond vahel armastab liiliate ja iiriste vahel magada, kuid need kohad olen tõpratõrjepulkadega ära tõkestanud ja probleem on tühistunud. Kuid nüüd on tagaaia liivapeenras tekkinud üks omapärane vägikaikavedu. Pikalt hoidis kuiva, muld on pealt kohev ja sinna on hea plönni jaoks auku kraapida. No kraabiti auk ja kaeti sitake pärast kena väikese kurgaaniga. Vaatasin, et mis see mägi siin teeb, tasandasin maapinna ära. Tyyp oli vahepeal kohale tuhisenud ja uue mäe kokku kraapinud. Isegi veidi ärritunult, sest kraabitud oli palju suurem kuhil kui selle väikse asja jaoks tegelikult vaja oleks. Et oleks selge, et see siin ei ole niisamakoht vaid on mingi tähtsa persooni sittumisekoht! Muigasin ja tasandasin ka selle mäe. Ning torkasin peotäie tõpratõrjepulki selgituseks objektile lisaks, lisaks kastsin koha hoolikalt üle. Järgmine päev oli tõeline üllatus: keegi peab seda tõesti oma vägaprivaatkemmeriks, sest tegelane oli tohutut vaeva näinud ja soostunud lausa poris müttama, et pulkade vahelt käppi küünitada ja ikka see oma kallis kurgaan pulkade vahele jälle üles kaapida. Nüüd ma enam ei teagi...pärast pidi see tüüp ikka väga porine olema. Keegi neljajalgne on kohe täitsa närvis olnud oma mingi nädalavanuse plönni pärast. Mõnitatakse, niisugune salaasi kaevatakse välja, kogu ilmale näha...Asja käigus olid ka paar floksipoega mulla alla jäänud, sest mägi oli nii elajalik. Lõpetasin teema sellega, et tasandasin maapinna, kastsin üle ning tallasin kõvaks. Ja targem annab ikka järele, sest edaspidi tunnistati see maatükk sihtotstarbelise kasutamise osas kõlbmatuks ja aednik võis maha rahuneda.
Veel üks karukell
