Crocus speciosus
03.10 Esialgu ikka veel ilma ametliku öökülmata. Midagi on aias siiski toimunud. Ega keegi ju ei räägi, aga hostade pealt on kõige paremini näha. Nemad on juba longus ja pooleldi silostunud, isegi vapper `Alan Titmarsh`. Aga paksunahalised `Lady Isobel Barnett`, `High Society`ja Tii kuulikindel peavad veel vastu. Lursslill, krüsanteemid, astrid ja kõrged kukeharjad õitsevad. Ilus pikk nädalavahetus koos vaba päevaga võimaldas tohutu hunniku meeles mõlkunud asju korda saata. Kodukoristus, pealsete lõikamine, moositegu ja sügiskünd. Sügiskünniks nimetan ma aiaäärse peenra tühjendamist, tekkinud kastikujulisse süvendisse juuretõkke asetamist ja siis kasti täitmist igasugu hea ja paremaga. Selline asi on ainult vist meie minimaastikel võimalik.
Suuremate mastaapidega ei kujuta hästi ette. Nujaa, ja poleks vajaduski, teed lihtsalt peenra sinna kus pole suurte puude juuri ja asi vask. Aga üks raske mullatöö ta on ja olgu siis pealegi sügiskünd. Eeldatavasti saavad floksid ja iirised seal nüüd ilma võõrjuurteta kasvada. Ja ühtlasti saan asja käigus oma lõpmata liivast mulda ka veidi savisemaks muuta.
Sattusin eile linnatiiru tehes "täiesti juhuslikult" ka JP odavsibulamüügile. Võtsin Lapsele tulbi `Lady Van Eijk`ja meile mõned nartsissid, ühe martagoni ja krookuse `Pickwick`. Krookusi pole kunagi liiga palju.
Ei saa märkimata jätta, et "sügiskünni" kõige sümpaatsem osa on istutamine. Uue elukoha saavad peenra eelmised elanikud ja ka posu uusi volangisatsilisi iiriseid. Üks selline turvakastike - juurekaitseala tuleb samasse peenrasse veel ja kolmanda suhtes hakkan ringi vaatama, et kus seda kõige rohkem vaja võiks minna.
04.10. Facebook kadus täna alates 18:40 arvutiekraanidelt ja ei mõtlegi tagasi tulla. Täitsakohe päriselt läinud. Huvitav kuidas üks suhtluskanal on vallutanud terve maailma...Endalegi tundub, et ega pole mõtet internetti minnagi kui FB kinni on. Info, sõbrad ja kõik vajalik on ju FB-s. Kuidas me küll varem elasime...või mis elu see oli. :)
05.10. Maailmakord on jälle taastunud, FB on tagasi nagu poleks ära olnudki. Tuuline sügishommik, ikka veel on metsatukad täis värve kuid meie tänava kõige ilusam kuldkollane tamm ei sära enam, lehed on pruunikad. Varsti algab lehekomposti varumise aeg. Soe, tuuline ja pilves. Ja pagana palju on juba pimedat aega.
06.10 Esimene plokk iiriseid täis istutatud juuretõket on paigas. Homme asun järgmise kallale. Hoolimata imelikust suvest olid iirisejuurikad päris kenad kopsakad. Sel suvel oli võimas õitseng, ehk on järgmine suvi ka armuline. Jaa, nõus, aediirised on lühikese õitseajaga (kui nad üldse õitseda suvatsevad) ja aiakujunduslikus mõttes on iirisepeenar üks väga juhusliku väljanägemisega koht, kuid kui nad õide puhkevad, siis on igaüks eraldi puhas ime. Ja vist juba kaheksas aasta läheb neist üleni lummatuna. Pole midagi teha, mis kaunis see kaunis.
10.10 Ikka veel soe ja öökülmadeta. Oktoobri esimene kolmandik on palju soojem ja armulisem kui september. Laupäeval oli varahommikune sööst linna, antiigilaadale. Aww, millised põnevad nodikastid, sügislaadal oli neid poole rohkem kui suvelaadal. Vanavarad erinevad muidugi tohutult, eesti vanavaralaadale ma ei viitsiks ealeski punkt kella üheksaks kohale kõpsutada, aga kui on tegemist Belgia, Saksamaa või Taani pööningukraamiga, siis pole küsimustki. Kõik aarded mahtusid tegelikult ära ühte kilekotti, seal oli kolmeliitrine valge kaheksakandiline portselanist veekann, puitvarrega vasest tuhakühvel (ilus, lihtne ja iidne), Pokumehe leitud abstraktse välimusega terrakotakuju (kes sai päevapealt tööd aiapäkapikuna), imeilus suur kellukesekujuline klaasvaas, mõned sinilillevaasid ja ülihead vahedad vanaaegsed käärid (kangasteljetoas on püsivalt puudu üks paar teravaid kääre). Jaht jahiks, kuid see üritus ise on nii äge. Ja ka see rahvas, kes kuulutuse peale kokku tuleb. Seal on kristallifänne, idamaiste kujude fänne, mõni otsib huvitavaid aksessuaare, mõni kaotab pea kalleid portselannõusid nõnda odava hinnaga nähes, mõni kuhjab kotti kitši. Põhiliselt on antiigilaat selline rohkem silmanuumamise koht või näituseelamust meenutav asi, et mida inimene on võimeline oma kodu kaunistamiseks välja mõtlema, (või selle ulatus, ma mõtlen) aga jaa, natuke ka jaht. Ja meie pühapäevane jaht lõppes oivaliselt, kuid natuke enne äratulekut sattusime imeilusate roosiväravate juurde. "Mh, ah?", küsis Pokumees. "Nojah, aga kuhu me..." (potikõnni asemel kangastus mulle laksust väravakõnd). "Ma tean kuhu," ütles Pokumees ja kodus selgus, et me umbeväikesesse aeda mahuvad ka roosiväravad kui on hea ruumitunnetus. Eesaed saabki nüüd selle kreisi rohelise pöörasuse. Ja see sobib sinna nii hästi. Muidugi ei passi mul nüüd enam nende roosiväravate kõrvale mingeid ämbreid või materjalikotte ladustada. Aga nõnda need aiad valmivadki. Natukesehaaval. Mitte, et meie oma veel valmis oleks. Jumala eest!
Terrakotamehike. Hästi mõistatuslik tegelane - sküüt, jumalapoolik, lindmees? Kroonijuveelid ka hõlma all kenasti ära toodud.
Täna lõpetasin teise iirisemaa ruutmeetri. Julgestatud iirised. :) Natuke mahtus sinna ka flokse ja sibullilli, ning muidugi angervaks-raudrohud, mu suured lemmikud. Päris kase alla lähevad anumad maitsetaimedega ja peaks päris ok ruumikasutus olema. Muidugi on sügis vahepeal muu aia silostanud ja peaks hakkama pealseid kokku korjama kuid sisulised asjad kõigepealt. Linnast on vaja 1-2 autotäit vahtralehti tuua, sest lehemullast pole midagi paremat. Paar potti salveisid on vaja maha istutada, flokside pistokste paljundused peaks kasvuhoonesse talvituma viima, Eurobulbi sibulaid ootan pikisilmi ja siis võib vist tõesti see tali tulla.
14.10. Täna öösel oli esimene konkreetne ÖÖKÜLM -2,8. Katsin õhtul kaks õitsevat krüsanteemi püttidega ära. Kell seitse on juba täitsa pime. Oli jabur pimedas sahmerdada, aga kaetud nad said. Hommikul oli aed härmas ja auto jääs. Hiljem selgus, et katmata krüsanteemidele ja õitsemata astritele ei teinud see midagi ja elu läheb edasi. Taevassinine aster õitseb täies ilus ja tema on küll pisut mõtlik, kuid silmaga nähtavaid kahjusid ei olnud, ehk vaid õielehtede otsad...Seevastu jaapani ülane aga sai pihta ja see uhke valge õielipp eesaias hakkab tasapisi kolletuma.
Leidsin internetipoest viimaks ka Lorelei, viimane soovipojeng selles pikas kees. Nüüd on küll kõik pojengisoovid täitunud. See viimane pütike obesepabulaid saab Loreleile.
15.10 Trööstitu seenevihmane hallpäev. Riisusin hommikul natuke pealseid ja lehti. Tegelikult peaks rohima ka.
18.10 Lehehanked, tagasihoidlikud aiatosserdused ja paar ümberistutust on õuetöödest kogu kolme viimase päeva sisu. Hommikuti on aina pimedam ja aiandus käib alla. Pole ka imestada, oktoobri lõpp on juba silmaga näha. Krüsanteemid, osa kukeharju ja kaks sügisest astrit on täies ilus, kolm madalat astrit streigivad. Ju pani põuaperiood liiga suure põntsu. Järgmisel nädalavahetusel terendab ees võimalus pabulavarusid täiendada. Sellist võimalust ei saa ju ometi maha magada. Riisusin aia tagant ka tuule toodud vahtralehed kokku, hea kraam, kevadeks on sellest juba rammus muld saanud.
19.10. ÖÖKÜLM -4,8. Aed jälle jääs, seekord korralik külm, saab näha paljud seekord veel pääsesid. Ja ehk kannatab veel selle talve tulekuga, sest nii paljud asjad on aias veel pooleli. Eurobulb ei olnud peale septembrikuist järelpärimist elumärki andnud ja neile sai esmaspäeval jahe viisakas kiri saadetud, et meil nagu hakkab tali tulema ja kui nad selle nädalaga tellimust komplekteerida ei suuda, siis saatku raha tagasi. Kuue tunni pärast tuli vastus korvitäie vabandustega ja et pakk on posti pandud. Kas see oli torina tulemus või oli neil tõesti juba asjad koos, whatever, põhiline, et saab sibulad viimaks maha.
20.10 Tumedad taevad, püsisadu. Läksin lõuna ajal linnas väikesele jalutusringile, kuidagi selline tunne oli, et juba on käes see aeg, et pimedas tööle ja pimedas koju ja kas tõest juba kaamos kallal. Asja käigus korjasin unarusse jäänud haljasaladelt mõne õieraasukese kaasa. Vanal pihlakal tee ääres olid lehed läinud, aga puu ise paksult marju täis, ju on lindudel veel muud paremat nosimist, et kibeda pihlaka vastu pole keegi huvi tundnud. Õitest sai kokku päris lustaka buketi, tavaliselt ju umbrohtu vaasi ei pane, aga kehval ajal kõlbab kõik. Kollane vihmast vettinud ohakas ajas õiekrooni kenasti lahti ja jumikate pungad avanesid ka ning kõik see ilu lõhnab suve järele. Ohjah. Meeleheite buketike. Ilmselged kaamose tunnused. Kui ennast hoolega lohutada, siis tegelikult hakkab juba kolme kuu pärast jälle kevadesse kalduma. Kui ei kaldugi, siis vähemalt valgemaks läheb.
22.10 Ei veel. Kaamoseni on aega! Eile ja üleeile olid mõnusad sööstaianduse tunnid ja selle viimase jupi juuretõket peaks ka ikka maha panema ja homme on pabulajaht. No ei ole mul ühtegi tuttavat hobust, pean teiste tutvusi kasutama. :)
Koroona on tipus, nakatunute ööpäevane arv kõigub 1200 ja 1500 vahel, õues möllab sügistorm, paljud majapidamised on elektrita. Aia taha kokkuriisutud vahtralehtede asemele on ilmunud tammelehti, vahepeal puhub tuul nad minema, siis toob jälle tagasi. Ja üldse on väga huvitavad ajad. Hommikul otsisin umbrohuämbrit, mille eile tagaaeda olin jätnud, kuid see oli öösel eesaeda lennanud. Tjaah, et ikka väga kahtlane kuu see pime porikuu, teab mis kõik veel öösiti pimeduse varjus ringi võib lennata. Kivilamaastikud on sügisel tagasihoidlikud.
25.10 Laupäeval 4 tundi "sügiskündi" ja pühapäeval mõnus kahetunnine kühvliga jalutuskäik hobusekoplis. Ma ütleksin, et kvaliteetaeg, sest pabulakast on nüüd jälle täis ja sellest kogusest jätkub terveks kevadeks. Vahepeal tuli ponisälg ja revideeris mu taskuid, midagi ei leidnud, laskis lohutuseks ennast sügada. Aww, nii armas, kui väike hobu tuleb ja paneb oma natuke rokase koonu vastu põske, sest teised hobud viidi trenni ja kui sul enam mingit karja ei ole, siis kõlbab inimesega ka sõbrustada.
27.10 Eile sai kolmas juuretõke maha ja suuremaid labidatöid sel hooajal enam ette pole näha. Eile tuli kohale ka Eurobulbi sibulapakk. Loodan, et see ei ole viimane soe nädal sel aastal. 7-8 kraadise õuesoojaga on tõesti mõnus rohida ja sibulaid maha panna. Koroona tõstab tuure, tänane rekord on 2025 tõbist ööpäeva jooksul. Viimased selle sügise õitsejad: Ikka krüsanteemid, vanaaegne tumelilla. Varane helelilla tema kõrval on juba läbi.
29.10. Oktoobri lõpp on soe ja mõnus, täna hommikul on imeilus ilm ja 9 kraadi sooja. Tipin iga päev mõned sibulad maha, seekord on palju huvitavaid lauke. Järgnevateks sügisteks olgu siis meeldetuletusena kirjas, et kui oktoober algab, ei ole veel kõik pekkis. Jah, õhtud on tõesti sünged, kottpimedas vihmaga ja tuulega koju sõita pole üldse tore, aga kui ma praegu õue vaatan, siis on seal helesinine taevas ja päike-päike-päike! :)
31.10 Täna panen viimased laugud ja võrkiirised maha. Aias on kohati härmane, kuigi termomeeter näitab kahte soojakraadi. Päike maadleb pilvedega, imekaunis hommik. Novembris kui keegi veel õitseb, siis see on juba pealekauba. Aga kui suuri öökülmu või lund ei lajata, siis võib ka november päris kena tulla. Plaanis on veel korralikult rohida, sest sõda jürilillega kestab ka talvel edasi. See meconopsis cambrica on ka muidugi paras nuhtlus kuid teda on lihtsam kontrolli all hoida kui jürilille. Pealegi näeb ta õige koha peal äge välja. Milline on õige koht? Teisel pool kraavi kuid kraavi puudumisel võib teda kultiveerida vaid paekivide vahel. Kui peenrasse pääseb, on pekkis. Pikad vintsked juurikad nagu võilillel, iga jupp läheb kasvama ja miljon väikest seemet ühes seemnekupras. Aga õitseaeg on pikk - südasuvest kuni lumeni.
