Plõks

 Kell kaks öösel käib kollase maja verandal magava musta kassi peas vali plõks ja ta asub tegutsema: ringutab, haigutab, nuusutab mahedat suvist ööõhku ja libiseb varjudesse...et poole tunni pärast naaseda hiirega ning alustada verandaukse taga marduse laulu, sest kassi instinktid on talle vihjanud, et perenaine võib olla näljas. Kass tõi toitu ja lauluga saab uksest sisse kui nad ei maga, kuid kui keegi ei ava, siis on arenguvõimeline Bond õppinud verandaust nüüdseks ka ise väljastpoolt avama ja sellest ei ole midagi, et me selle ööseks kinni lükkame. Viis minutit kangutamist (põhiline on järjekindlus), summutatud surmalaulu (sest see käib rituaali juurde, kuid see neetud hiir suus segab täitsa korralikult) ja sees see loomake ongi ongi. Jahist veel erutatud ja täiesti õnnelikuna kükitab särasilmne kass perenaise voodipoole ees vaibale, paneb rabeleva hiire (toit peab värske olema) käpa alla ja alustab uuesti oma kaledat vaikset joigumist. Nüüd on suu tühi ja helid saavad vabalt tulla. Ma tean, et on öö ja sa magad, aga heida korraks vähemalt pilk peale, äkki tekkib isu ja võtad ka ampsu, kuigi väga suur ta just seekord ei ole...Kell 2:40 on perenaise mõõt täis, ta lõpetab urisedes une teesklemise, paneb taskulambi põlema, vaatab saagi üle, ohkab (mine perse, kass!), kuid tõlkes läheb sisu kaduma ja mustale kassile piisab lihtsalt ka hääletoonist. Kõik on õige. Kõik on paigas. Perenaine on rahul. Aga süüa vist ei taha. Ta on nii lahke ja hea. Ma võin nüüd selle ise kinni pista. Ning peenikeste kontide raginal leiab vaibal aset järjekordne väike jäle söömaaeg. Perenaine ohkab, võtab vaibalt salfaka vahele taskulambi valgel ilgelt läikiva siseelundi, et sellele hommikul mitte peale astuda ja laseb potist alla. Nagu eile ja nagu üleeilegi. Mida küll homme võiks tuua...oletan, et hiire tõenäoliselt.